Armastusest lähiajaloo kinokunstis

Armastuse teema kinokunstis on teinud läbi palju muutusi, nii nagu armastus päris eluski, kuid tundub, et Amori noolte lennuulatus tänases kinematograafias on jõudmas n-ö „kolmandasse kuldaega”.

Armastust käsitleva kinoajaloo „esimese kuldajastu” paradigmaks võib pidada Michael Curtizi filmi „Casablanca” (1942) ning samasuguseks teetähiseks „teisele kuldajastule” on Stanley Kubrici „2001: Kosmoseodüsseia” (1968). Kui esimesele ajajärgule rajasid teed II maailmasõja ja holokausti sündmused, teise jaoks 1968. aasta mairahutused ja Vietnami sõda, siis viimase aja romantikakäsitlusi filmilindil mõjutavad nii 9/11 terrorismiakt kui ka globaalsete kliimamuutustega kaasnevad nähtused.

Globaalselt keerulisel ajajärgul, mil kapitalistliku demokraatia alustalad ja domineeriv moraal on jõudmas apokalüptiliste meeleoludeni, ning ajal, mida iseloomustavad ebakindlus, kaos ja pessimism, šokeerivad juurtega postmodernismis olevad filmikunsti sotsiaalsed ja kunstilised taotlused paljusid. Kuid need filmid otsivad kaalukat vastukriitikat valitsevale moraalile, et luua uus romantiline ajavaim, mis on võimeline pea peale pöörama senised arusaamad ja taastama õigema maailmatunnetuse, kus inimõigused hinnatakse ümber uutelt alustelt lähtudes.

Meeldib meile või mitte, kuid eespool nimetatud filmiromantika „kolmanda kuldajastu” mõttemudeli esimesi esindajaid on James Cameroni „Titanic” (1997), üks kõigi aegade pompoossemaid filme. Kinodes tohutu massimenuga linastunud eepiliste mõõtmetega vaatemängu käivitab keelatud armastus, mida võib samastada laevahukuga, sest Jacki ja Rose’i suhtes peegeldub neid ümbritseva tragöödia mastaapsus. Filmiajaloo kalleimast filmist sai Ben-Huri võidukäigust alates enim Oscareid (11) võitnud linateos.

Täispika versiooni sellest huvitavast artiklist leiad värskest veebruari Muusast!