Suurde, kunagisse Lenini-nimelisse esindussaali kogunes kontserdi algusajaks, ehk siis 20.40ks inimesi täpselt nelja sektori jagu. Täpselt samapalju jäi istmeid ka tühjaks.

Rahvale lisa andis ka president Toomas Hendrik Ilves, kes koos teiste külalistega nautis ligi kahetunnist showd, kus ei puudunud videoinstallatsioon ega seinale riputatud roheline, valge paigaga parandatud diivan.

Kuulajate seas võis näha Katrin Saksa europarlamendist, Õllesummeri emandat Marje Hansarit tütrega, Vürst Volkonskit Keila Joalt, Erich Kriegerit, kunagist diskostaari Onu Bellat, Üllar “Punklaulupidu” Saaremäed ja palju teisi.

Ka — Eve Kivi, kes loodetavasti polnud Loud segamini ajanud Deaniga. Ehk oma kunagist armuleegi süütajat kah perekonnanime Reed kandvat isikuga.

Kunagine narkomaan, puberteediajas vanemate sunnil psühhoneuroloogiahaiglas homoseksualismi vastaseid elektrišokke saanud Velvet Undergroundi liige, David Bowie poolt New Yorki kuningaks nimetatud Lou Reed astus lavale sama vaikselt ja märkamatult kui ta saabus Eestimaa pinnale.

Välimuselt väike ja kõhetu mees, kelle liigutused rohkem aeglast ja väärikat mammutit, kui rokistaari meenutasid, suutis oma 30-pealise muusikalise tiimiga pooltühja saali ligi kaheks tunniks oma lummusse haarata.

Kui tavapäraselt on Eesti publikut näha kontsertidel jäises tardumuses, siis seekord elavnes mass juba esimeste taktide ajal.

Kuulda võis ka uljaid põhjanaabreid, kes lavale vahehüüdeid — I love You, Reed hüüdsid ja kodueestlaseid, kes korduvatele keeldudele vilistades välklampidega laval toimuvat salvestada üritasid.

Ju siis on meie seas veel neid keeleoskamatuid tohmaneid, kellele ei mõju lausa kaks korda nii Eesti kui ka Inglise keeles öeldud bändi poolne tagasihoidlik soov mitte kasutada välklampe piltide tegemiseks.

Lou Reedi ei paistnud aga miski häirivat.

Näha oli, et koos Lou Reediga laval viibinud 30 inimest (puhk- ja keelpillide ansambel, lastekoor ning staaride bänd, mille koosseisu kuuluvad peale albumi “Berlin” lindistamisel osalenud legendaarse kitarristi Steve Hunteri ka Mike Rathke (kitarr), Rupert Christie (klahvpillid), Fernando Saunders (basskitarr, vokaal), Rob Wasserman (kontrabass) ja Tony “Thunder” Smith (trummid) nautisid täiega.

Vana, kes on avardanud roki sõnavara ja taluvuspiire tekstidega ülevõlli seksist, narkootikumide (kuri)tarvitamisest, dekadentsist, transvestiitidest, homoseksuaalsusest ja suitsiidipiiril kõikuvast depressioonist andis endast Tallinnas maksimumi.

Tõsi, mitte siiski kõike!

Kontserdi lõpus lava ette tormanud fännid üritasid küll lennutada artistini paberi, eesmärgiga saada autogramm, aga paraku ei märganud Vana enam midagi.

Pildigalerii siit!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena