Teadus teab, miks ABBA on hea!

Rootsi popnelik ABBA on edukamaid ansambleid maailma ajaloos — miljonid müüdud ja jätkuvalt edasi müüvad heliplaadid ning edu ka muusikalide või mängufilmide kujul.

Ja seda kõike hoolimata asjaolust, et ABBA pole tegutsenud enam veerand sajandit. Ning kõik neli liiget on teatanud, et ei tule ka enam kunagi kokku.

Mitmedki muusikateoreetikud on püüdnud seletada, milles seisneb ABBA mõjukuse fenomen.

Äsja on valmis saanud uurimuse McGilli ülikooli õppejõud Daniel Levitin, kelle sulest on ilmumas raamat “The World in Six Songs: How the Musical Brain Created Human Nature” (“Maailm kuues laulus. Kuidas musikaalne aju lõi inimloomuse”), vahendab Boston Globe.

Levitin ütleb, et muidugi on olemas universaalsed põhjused, miks on ABBA laulud nii meeldejäävad. Nii nagu menukas muusika Bachist Beatlesini. Kuid on ka ABBAle ainuomaseid jooni.

Teadlane arvab, et ABBA laulude esitus ja stuudios saavutatud saund ehk helipilt selline, mis annab lauludele kompositsioonist sõltumatultki köitva ja külgehakkava kõla. Seda peab Levitin, kes on ka muusik ja endine muusikatootja, üsna omapäraseks oskuseks.

ABBA naisvokalistide Agnetha Fältskogi ja Frida Lyngstadi lauluharmooniad paeluksid isegi koopainimest, sest peame arvestama neid keemiliste reaktsioonide ahelaid ja närviimpulsse, mille kaudu inimene maailma tajub.

Nii lisavad kurvad lood nagu “Winner Takes It All” inimestele mugavustunnet tekitavat hormooni — prolaktiini. Mis, muide, vallandub ka siis, kui ema hoiab beebit.

ABBA korrapärane laulude salm-refrään-salm struktuur vastab inimeste põhilisele vajadusele korra ja korrastatuse järele.

Loogiliselt ettearvatavad meloodiakäigud, mida enamik meist on võimelised mõttes lõpetama ka siis, kui fraas ootamatult pooleli jätta, on omane ABBAle, aga muidugi paljudele teistelegi artistidele. See on üks järjekordseid meie aju toimimismänge. .