“Olen lugenud mitmeid üpris häid raamatuid, kuid “plahvatusi” tuleb ette järjest harvemini,” räägib Krista Kaer ajakirjale Eesti Naine.

“Tegelikult on ju kõik teemad ammendatud, on vaid loendamatud versioonid armastusest ja surmast, õnne leidnud vaeslastest. Äratundmist, et midagi taolist pole tehtud iial enne ega tehta ka tulevikus — seda pole,” räägib üle 70 raamatu eestindanud Kaer.

Naine nendib kahetsusega, et kohti, kus kirjandusest rääkida, on vähe. Samuti on jäänud raamatuarvustused ajakirjanduses napiks nagu ka teles pole aastaid enam kirjandussaateid.

“Õnneks hakkavad tekkima kirjandusklubid, kus tullakse kokku ja arutletakse ühe raamatu üle,” tunneb Kaer rõõmu.

Tegus naine nendib, et talle ei sobi sedasorti purism, et naised ei tohi tõlkida meeste kirjutatud raamatuid — nagu arvavad need, kelle meelest on olemas naiskirjanikud ja meeskirjanikud. “Minu suureks jahmatuseks on see veel tänapäevalgi kõne all,” imestab Kaer.