“Ma saan kohe aru, kas part on ostetud poe sügavkülmaletist või on värske,” selgitab Võrno ajakirjale Stiil.

Jahimehena teab Võrno, et restoranis ei ole mõtet tellida uluki sisefileed, sest ükski jahimees, kes on hirve kätte saanud, ei anna seda käest.

“Ta jagab selle sõpradele ja sööb ise, aga ei müü restorani,” on Võrno kindel.

Televaatajatele adrenaliini pakkuv Võrno saab seda ise jahil käimisest.

Jaht, see on adrenaliin, hea seltskond ja väärikus. Näiteks karu- ja lõvilaskmist peab Võrno ebaväärikaks — sulega kübar peas puu otsas passida ja tulistada, kui karu on tulnud söödaks pandud korjust sööma…

“…härrad nii ei tee!” sõnab Võrno.