Kas liputamine tasub end ära?

Sharon Stone’i jaoks igatahes tasus, sest kui nüüd juba pealt 50nene daam oli filmis “Basic Instinct” oma karvutut jalgevahet välgutanud, siis ta oli automaatselt seksisümbol ning tee Hollywoodi staaride sekka oli tema jaoks valla.

Sama lugu meie Anu Saagimiga, kes ei jäta kasutamata ühtegi juhust, kui tal on võimalik oma ihuvõlusid demonstreerida.

Anu kuulsus siinmail sai alguse Kroonikas, kus ta poseeris paljalt küll piimavannis, küll vahukoore sees. Ja tema kuulsus on teda hästi teeninud — kunagi Ristomatti Ratia abikaasana tuntud Saagim on nüüd objekt, keda saab vaid kas armastada või vihata.

Isegi kui Anul tuleb pähe minna peole aluspüksteta või keerata fotograafile ette oma tagumik, ei pane seda talle keegi pahaks. See on ju Anu, muigab enamik meist mõistvalt. See on tema roll ja ta mängib seda hästi.

Kuidas on aga lood nendega, kes on kord liputanud, kuid pärast kahetsenud?

Kes meist siis ei mäletaks Seksi-Kristit ehk Kristi Selli, kes kooris end Kroonikas paljaks, tegi tupemaalinguid ja lubas lõpuks suure suuga 300 mehega magada? Plaan oli ju tore ning väärinuks teostamist, kuid miskipärast lõi Kristi põnnama, puges peitu ja vahetas nime…

Vändra-Aveli oli samuti veel hiljuti valmis kõiki oma võlusid letti lööma. Ja miks ka mitte, tegemist on ju noore ja ilusa tütarlapsega.

Aveli võinuks oma kuulsust kasutada ning kasvõi Vändrasse, kus, muide, ei ole ühtegi söögikohta, topless baari teha, kus ettekandjateks oleksid Aveli välimusega näitsikud ning serveeritaks Vändra-Aveli nimelisi drinke.

Kuid mis tema tegi? Selle asemel hakkas ka see alguses julgelt liputanud näitsik põdema ja avaldas soovi meediast igaveseks eemale tõmbuda.

Selle liputamisega ongi vist sedasi, et kui liputad, siis pead arvestama sellega, et peadki jääma liputama, sest mitte keegi ei taha näha raketiteadlast või riigikohtunikku, kes on kunagi oma elus liputanud.

Vaevalt oleks Ene Ergma nüüd Riigikogu spiiker, kui ta oleks noores eas liputamisega tegelenud.

Kui nooruke kirjanik Tui Hirv end aasta tagasi meesteajakirja FHM himurate lugejate rõõmuks paljaks kiskus, siis ta ehk ei arvestanud sellega, et nüüd on tal igavesti nö märk küljes ehk FHMi himurad meeslugejad jäävad keel ripakil ta järgmise paljastuse ootele. Temalt ei oodata mitte maailmakirjanduse suurteost, vaid kerglast tibikirjandust.

Kes soovib aga liputamisega tulevikuski leiba teenida, sel tasub muidugi kinni hakata igast võimalusest, kus on võimalik end paljastada.

Kas aga tasub liputada pelgalt seepärast, et “paljalt on mõnus”, nagu ütles äsja Playboy värske kaanestaar Carola Madis?

Mina peaks siinkohal aru. Ja mõtleks, kas ma tahaks, et mu alastust oleks võimalik hiljem minu vastu ära kasutada. Nagu öeldakse, body is evidence. Keha on süütõend.