“Tunnen Eduardist tohutult puudust. Üle kolmekümne viie aasta ilusat elu!” ohkab Edda Paukson Kroonikaga vesteldes.

“Egoistlik olnuks soovida, et ta oleks veel vastu pidanud. Piinelnud, kui ei saa enam ise hingata… Viimase aja elas ta tahtejõu varal. Sest ta ei tahtnud minust lahku minna,” räägib lesk.

Edda püüab kaotust mõistusega võtta ja hea mälestusega edasi minna. Nii otsustas ta ka enda välimust muuta.

“Olin ju täiesti hall. See oli taotluslik, et me Eduardiga näeks ühevanused välja. Keegi ei saanud aru, et meil oli neliteist aastat vanusevahet. Lapsed ütlesid nüüd ka: ema, raputa ennast välja!”