Kas maal on elu?

Enamiku inimeste jaoks seostub sõnaga “maa” vanaema, heinamaa, lehmade või muu taolisega. Aga kas keegi ka selle peale on mõelnud, et mõned peavad “maal” rohkem aega veetma kui suvevaheaja kolm kuud?!

Milline on maa noor, kes kaksteist kuud kolkas istuma peab, milline on üks tavaline ja igatpidi keskmine maakas?

Maakas on klassikaline dressi-tossu tüüp. Nokats ja 20 aastat vana bemm. Kaheksa klassi haridust, mis võimaldas arvutiga tutvust teha vaid korra või kaks, ja sedagi ainult Duke Nukem 3D mängimise eesmärgil. Lugemisharjumused piirduvad SL Õhtulehe ja Kroonikaga. Vanasti oli Meie Meel ka.

Päälinnas käigud võib maakas kokku lugeda kahe käe sõrmedel, mida tema aritmeetikaoskuste kohaselt on üheksa. Sõrmi siis. Nädalavahetuse “hängimist” viiakse läbi kusagil naaber-pärapõrgus. Näiteks käib Ulila asula maakas Puhja asulas “linnas”. Ja miks nii? Sest Puhjas on kaks hamburgeriputkat, Ulilas vaid üheksast kolmeni lahti olev pood, milles kaubavalik piirdub Sarviku, leiva, saia ja vorstiga (just sellises järjekorras). Mõlema Puhja söögiasutuse ümber on koondunud vastavad gängid, mis võõrast elementi oma objektile ei lase. NB! Kõige lihtlabasem Adibassi firmadressi riietet Kopli kaak ei ole isegi nii kitsarinnaline, et burgeriputka taga “oma hoovi” piiresse tungimise eest mingile suvalisele tüübile kolki annaks (Kopli kaak võib küll teistsugustel (süstaltatavatel) põhjustel suvalist tüüpi rünnata, kuid nõelajälg käsivarres on juba teine, “oma hoovist” erinev teema). Kujutage ette olukorda, kus (Tal)linnas võitlevad omavahel McDonaldsi ja Hesburgeri gängid… Ainuke erinevus linna ja maa “hängimise” vahel on muidugi see, et maal toimub eelnimetet tegevus seitse päeva nädalas, sest tööd seal nikuinii pole. Seal on lihtsalt igav.

Maakatega on masendav suhelda. “Mis tegid?” “Telekat vaatasin” (neil on kogunisti neli tv-kanalit!) “Kuidas koolis oli?” “Jama.” “Mida huvitavat lugenud oled?” “Kroonikat.” “Mis edasi teed?” “Lähen Puhja.”

Mõttetu. Elu maal nüristab. Ainukesed tegevused, mis maal aega mitte-alkohoolselt sisustada võimaldavad, on lugemine ja laulmine-tantsimine. Sporti teha ei saa. Vastavaid rajatisi ja asjakohast varustust pole. Raha pole.

Pole ka pealehakkamist. Noored ise ei võta midagi ette, istuvad vaid näpp suus ja ootavad kuni õnn õuele tuleb. Maakad, mõelge midagi välja, korraldage, organiseerige, olge aktiivsed. Tehke midagi, sest mul on kõrini teie nutmisest. Või veel parem, tulge linna, saage osa kõrgkultuurist ja teist võivad inimesed saada.

Kokkuvõtteks tahaks öelda, et kahju on sellistest vaesekestest. Nende vabaaja veetmise võimalused on pehmelt öeldes kehvad, nende “suburban” kultuur kahtlane ja nad ise vaimult vaesed. Ega nemad selles süüdi ole, et nad maale sündisid, nemad on selles süüdi, et nad linna pole kolinud. Lumememm on surnud, jah, lähme linna…