Kus on meie seksikas sant Heather Mills?
Mis seal imestada. Ajaloos on ennegi seksikaid sante olnud. Näiteks kuulus inglise luuletaja lord Byron oli küll lonkur, aga tema jalgade ees langesid põrmu nii mehed kui naised. Ja Jane Eyre abiellus mister Rochesteriga hoolimata sellest, et ta oli pime ja juba ühe hullu naisega abielus.
Viimane näide on küll kirjandusest, aga kinnitab siiski fakti, et santlus ei pruugi vähendada inimese seksikust või tema edu mees- või naisrindel. Pealegi, kes oli see tarkpea, kes ütles, et voodis on kõik ühepikkused ning öösel on kõik kassid üht värvi?
Ameerika presidendirallis auväärse teise koha saavutanud John McCain on muide samuti puudega. Kuna ta ei saa oma käsi üles tõsta, siis ta pidi nad juubeldava publiku ees lihtsalt ette lükkama, aga see ei takistanud teda 72-aastasena (vanuses, mil eestlased sind juba raugaks pidada ja hauda kanda tahavad) Ameerika 44ndaks presidendiks kandideerimast, kõrval temast kõvasti noorem naine.
Üks maailma seksikamaid meeslauljaid on pime. Andrea Bocelli, kas tuleb tuttav ette? Imelise häälega Andrea ei ole endale oma “puudest” probleemi teinud ning ma arvan, et tema pimedus on viimane, millele ta muusika austajad tema aariaid kuulates mõtlevad.
Siit küsimus — kus on Eesti seksikad sandid? Miks me ei näe kuskil puujalaga seksikaid kaunitare, ratastooli-poliitikuid ja pimedaid lauljaid, keda kuulates oleks tunne, et aeg jääb seisma?
Kas nad ei taha ise vabatahtlikust pagendusest välja tulla või on oleme, meie, terved, kannustatuna nõukaaegsest mentaliteedist “sandid tuppa!” nad nelja seina vahele sundinud?
Oeh, pingutasin küll, aga ühtegi eesti seksikat santi ei tule meelde. Küllap on nõukaaeg oma töö teinud ning need sandid, kes siis tuppa peideti, ei julge enam välja tulla, ja uue aja seksikaid sante ei ole veel peale kasvanud, või mis?
