Naine kirjutab ajakirjas Playboy, et kui ta loeb näiteks “Eesti rahva elulugude” sarjas ilmunud raamatutest, kuidas eestlased pool sajandit tagasi loomavagunitesse aeti ja Siberisse küüditati, või Jaan Kaplinski liigutavat mälestusteraamatut “Isale”, mis on pühendatud tema NKVD poolt mõrvatud isale, siis ta ei tunneta, et meie suurim häda, majanduslangus, oleks nõnda hull probleem.

Jah, kurb, et paljud jäävad tööta. Et mõned, kes varem sõitsid Lexusega, peavad selle vahetama Honda vastu ning teistel, kes ostsid laenuga plastikust põllumaja, on nüüd tarvis kolida kuhugi üürikorterisse.

Nende probleemide alus on siiski iseenda tehtud valikud — pankuril soov rohkem teenida, laenajal soov elada üle oma võimete ja nii edasi…

Ahnusel ja/või lühinägelikkusel on oma hind. Ent see hind on palju väiksem, kui lasta end tuuseldada mõnes karmis saatuseorkaanis, poliitiliste- rassistlike- ekstremistlike tuulte peksta ja painutada.

Kõusaar leiab, et vaba turumajandus oma tõusude ja mõõnadega on igal juhul vähem traagiline kui maailm, kuhu kuulusid koonduslaagrid ja kuklalasud — või hiljem tsensuur ja mandumine.

Lõpetuseks leiab Kõusaar: “Kes ei riski, ei joo šampanjat. Ent vahepeal võib riske maandada ja võtta rahulikumalt. Ja mõelda, mis meid tegelikult õnnelikuks teeb.”.