Tõehetk - sama seksikas kui Saagim?

Pühapäeva õhtul kell pool kaheksa istub iga endast lugupidav eestlane teleka ette ning hakkab Tõehetke vaatama. Eks ikka selleks, et esmaspäeva hommikul järjekordse pihitoolil piinatud kaasmaalase teemaga kõigiti kursis olla.

Meie vulgaarse meedia lipulaev kirus Tõehetke küll maapõhja, aga ometigi laiutab esmaspäevase ajalehe esikaanel sageli just värske Tõehetke staar, kellest on välja lüpstud kõik, mis ühest inimesest välja lüpsta annab.

Tõehetk on nagu vahukoorega kokkumäkerdatud alasti Anu Saagim: ärritab, aga mööda vaadata ikka ei saa.

Aga mis siis ikkagi ajab eestlase Tõehetke vaatama? Miks me tahame oma silmaga näha töö juures seksijaid, kahe naisega seksijaid, poevargaid ja narkodiilereid?

Kui noor ja seksikas politseiametnik Külvi Kannel tunnistas, et on töö juures, so politseijaoskonnas seksinud, siis tegid tema ülemused näo, nagu ta oleks esimene inimene Eestis, kes on seda teinud, ning Külvi sai kinga.

Samas tean mina isiklikult kohtunikke, kes seksivad oma sekretäridega, ning juhtivaid prokuröre, kel on kombeks oma naisalluvaid tagumikust näpistada. Aga tegu on üks ja sõna on teine. Eestlased on harjunud sööma ja salgama.

Aga see sööv ja salgav eestlane on uudishimulik ning isegi kui ta iialgi oma patte ei tunnista, siis surub ta ometigi igal võimalusel nina vastu teleekraani ning saab teiste eestlaste psühholoogilist lahtiriietamist vaadates vaimse orgasmi.

Tõehetke vaatamine on nagu kohtumine iseendaga, selle oma salajase ning allasurutud minaga, sest mingil ajal oma elus oleme ju kõik olnud nii vabad ja riskialtid kui Tõehetke-Külvi.

Ja me kõikide elus on olnud aegu, mil me oleme olnud niisama naiivsed ja hõlpsasti ärakasutatavad kui Tõehetke-Lilit. Küllap on olnud aegu, mil meid on alandatud nagu Tõehetke-Merjet ja aegu, mil me ise oleme alandanud – nagu Tõehetke-Ardi.

Osad meist on teinud väikesi pättusi nagu poevaras Tõehetke-Silja, teised suuri nagu narkodiiler Tõehetke-Taivo.

Tõehetk on seksikas, sest iga Tõehetke vaataja näeb ekraanil iseennast. Ja isegi kui ta seda iseennast hiljem kuskil kommentaariumis ropusti sõimama kukub, siis see ei tähenda, et ta ei arvaks, et Tõehetke kangelased või ta ise poleks seksikas, ning seepärast Tõehetke vaadatakse. Ja jäädaksegi vaatama, öelgu enesesalgajad mida iganes. Pühapäeva õhtul on nemadki kui miškad teleka ees.

Tõde ei ole väärikas, aga väärikas polegi seksikas. Kui tahate teada, mis on nooruse eliksiir, siis siin on vastus: tõde. Väärikus teeb kiiresti vanaks.