Enelini sõnul pole tema elus saladusi. "Läksin ära tervislikel põhjustel," rääkis ta ETV saatele "Ringvaade" antud telefoniintervjuus.

Naine, kes lubas 90ndate lõpus toetada leukeemiahaigeid lapsi ja kes seda kunagi ei teinud, veedab ise täna suurema osa oma ajast haiglaseinte vahel. "Gangreen liigub tasapisi edasi. See on diabeedi viimane staadium," ütleb ta.

Ka intervjuu andmise hetkel lebas Meiusi haiglavoodis: "Mulle tehti just biopsia neerudele. Pole veel kindel, kas need ka tööle hakkavad. Kümme päeva oli koomas, sellest toodi mind välja."

End Venemaal sisse seadnud Enelin räägib, et üks tema jalast on amputeeritud. Teist jalga on seitse korda lõigatud ja sellelt on eemaldatud labaosa. Valu, mida naine haigustega seoses kannatama peab, on tõenäoliselt kirjeldamatu, sest narkoosi Enelini keha ei talu. "Valu viivad arstid küll miinimumi, kuid ma näen seda, kui mind lõigatakse."

Meiusi ei ei eita, et on võõrsil olles teeninud kopsaka varanduse. Millega täpsemalt aga leib lauale tuleb, ta rääkima ei nõustu. "See pole telefonijutt. Sellest räägime silmast silma," lubas Enelin, kes juba septembrikuus Eestisse naasta lubab.
Naise suurimaks unistuseks on rajada kodumaale tarbekunstimuuseum. Ka plaan kodukülla Saarepeedile söögikoht rajada pole kadunud.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena