Mardi isiklikud kogemused said filmiks siis, kui ta algaja filmitegija Kadri Kõusaarega kokku puutus, kirjutab ajakiri Naised. "Kui rääkisin seda lugu Kadrile, siis selle mõttega, et kes noorele tüdrukule filmi jaoks ikka raha annab. Aga käima ta läks – alahindasin Kadri läbitrügimisvõimet."

Mart tunnistab, et film "Magnus" on konkreetselt tema ja ta poja lugu, ehkki mõningaid sündmusi on muudetud. Mõtteid ja tundeid ometi mitte. "Juba siis, kui poja enesetapp üheksa aastat tagasi aset leidis, tundsin ma mingil põhjusel ja kõige selle käigus, et siin on peidus kunstiteos. Võib-olla sellepärast, et see oli väga karm, võimas üleelamine. Kuna inimestel on kombeks sublimeerida oma suuri tunge, tugevaid emotsioone, ju ma siis tundsin, et see peab mingil viisil leidma oma väljundi," mõtiskleb mees.

Üht tähendusrikast aspekti söandab Mart täna, mil juhtunust nii palju aega möödas, tunnistada: "Võiksin öelda, et poja surm on kõige tähtsam asi, mis minuga on juhtunud. Igaviku seisukohalt isegi kõige parem, sest kui võtta, mida ma olen tulnud siia maailma õppima, siis on mu poja surm jätkuvalt mu tarkuseallikas. See omandab järjest uusi tähendusi ja osutab, kuidas miski asi midagi mõjutab. See on mu õppetund. Muidugi mitte selline, mida sõbrale soovitaks."