Eksperiment: Kas Lidos saab 50 krooniga söönuks?
Kesklinna piires töötavad inimesed vaevlevad tihti küsimuse ees, kuhu sööma minna. Seetõttu võttiski Delfi kätte ja proovis, kas Lätist pärit Lido sobib ka igapäevaseks lõunatamiseks.
Kõigepealt peab mainima, et inimesed on Lido ilmselt enda jaoks juba avastanud, sest lõuna ajal olid moodustunud restorani märkimisväärsed sabad, mis õnneks küll liikusid üsna kiirelt.
Kuna Lätis asuvate "päris" Lidodega oli meil kogemus olemas, teadsime ette, mis süsteemiga koht töötab - põhimõte on selles, et lõuna saab endale ise sobivatest komponentidest kokku panna. Kiire hinnapäring ja lihtsad liitmis-lahutamistehted tehtud, oli meile selge, et valik tuleb teha üsna läbimõeldult.
Esimene komplektlõuna valik oli järgmine:
kartulivorm (18 krooni),
kanakotlet (16 krooni),
tillikaste (9 krooni
piim (7 krooni).
Kõik kokku: 50 krooni.
Kartulivorm oli maitsev, samuti kanakotlet. Eriti hästi sobis vormi ja kotletiga aga tillikaste. Meeldiv üllatus oli ka see, et piim maksis ainult 7 krooni. Enamikes lõunatamiskohtades küsitakse piima eest 10-15 krooni.
Teine lõuna kujunes selliseks:
ahjukartul (12 krooni),
porgandi-hernehautis (27 krooni),
kana poolkoib (10 krooni)
piim (7 krooni).
Kõik kokku: 56 krooni.
Kuigi eelarve läks natuke lõhki, peab kindlasti mainima, et kartuleid jäi üsna palju taldrikule alles, sest nende kogus oli märkimisväärselt suur. Seega siit väike nipp: kui lähete sööma kahekesi, on mõttekas kartuleid jagada!
Toit oli koduselt maitsev ja värskelt valminud. Isegi ahjukartulid, mis enamikes lõunatamiskohtades on tavaliselt õlised ja kuivad, maitsesid Lidos väga hästi.
Koha miinus on kindlasti Lido sisekujundus. Klaasises Solarises mõjub ühtäkki kerkiv Läti talupojastiil üsna groteskselt. Eriti kummaliselt mõjub Lido õuest vaadates, kus läbi akende paistab tornidega päkapikumaa, nagu oleks aastaringselt jõulud.
