Kunstnik Erki Kasemets on otsesemas ja kaudsemas tähenduses elanud poole oma elust prügimäel. Maalimisel on ta kasutanud lõuendi asemel toidupakendeid - joogipurke, piima- ja mahlapakke - samuti kõikvõimalikku olmeprahti: värvinud üle vanu autokumme ja rikkis majapidamismasinaid, tekitanud sellest kõigest moodulpilte ja installatsioone. Lisaks on Kasemets õmmelnud ühele riietusesemele üle kümne tuhande nööbi ja korraldanud mahajäetud maastikel Polügoonteatri etendusi ning on rühmituse Vedelik asutajaliige.

Aeg ja taasringlus on Kasemetsa loomingu märksõnad. Aja jooksul muutuvad uued asjad vanadeks ja vanad asjad prügiks. Seega osalevad kõik ühtviisi prahikäitluse ahelas; inimeseti erineb vaid see, millises etapis keegi kaasa lööb - kas protsessi alguses või lõpus. Või lõpule järgnevas uues alguses. Kõik uus on ju unustatud (taasringlev) prügi.

Videoprogrammi pealkirjas leiduv sõna "tuub" tähistab pakendit, millesse on pressitud meie aeg. Sildistatud tuubide kasutamine ja asendamine, vanade tühjenemine ja uute kasutuselevõtt ongi põhiline nähtav asitõend aja kohalolust - ilma pakendita jääks tuubi nähtamatu sisu ehk aja tarbimine meile praktiliselt hoomamatuks.