“Vaatasin, et neli kena poissi, kurguni kinni nööbitud pintsakud seljas. Eks toona oli see keeleoskus ka nagu oli ja meie siin Eestis elades ei teadnud maailmas toimunust õieti midagi,” räägib Kallast Nädalale.

“Ega mina nii täpselt ei teadnudki, kellega tegu, ja siis nad laval nii väga ei karelnud ka, esitasid meloodilisemaid lugusid,” meenutab Pariisi Olympicu hallis 1966. aasta novembris kontserdil käinu.

Maaja peretuttav, muusikaeluga hästi kursis olev eestlasest Berliini elanik Arne Luht nimetab Kallastit uunikumiks — vaevalt, et Eestis on neid, kes oma silmaga biitleid näinud.