Leedi Macbeth: "Tulge, tummad surmavaimud..."

Ajal, mil Elle otsis põhjalikult elu sügavamat tähendust ja oli süüvinud esoteerikasse, kutsuti ta Uzbekfilmi „Draakonijahi“ võtetele. Võtted toimusid Timgani mägedes – imeilus kant, Nõukogude Liidu Šveits –, kuid keeruliselt ligipääsetav. Mägedes oli kaks päeva lumetorm, lennuk ei lennanud, hotelli ei olnud, Elle istus kaks ööd lennujaamas kottide otsas.
Hiljem jätkusid "Draakonijahi" võtted koguni Nicaraguas.
Elle mängis selles filmis Manuelat, relvastatud ja sõjaväeriietuses kooliõpetajat. "Aina ratsutasin ja ratsutasin, pikad juuksed seljal lahti, mägede laps!"

Filmi režissöör Latif Faizijev käitus Ellega küll viisakalt, kuid oma näitlejate peale kärkis ja õhkkond oli elektrit täis. Lõpuõhtuks närviline meeleolu rauges ja istuti palmide alla koos õhtust sööma. Kui Elle vahepeal lauast ära käis ja tagasi tuli, tunnistas režissöör: "Ma rääkisin teid taga! Ma ütlesin teie kohta, et siin on naine, kes peaks mängima leedi Macbethi. „Macbethi“ on kordi lavastatud, kuid enamasti pole olnud õiget leedit. Teis on leedi Macbeth olemas!"

Kui Elle küsis, miks režissöör nii arvab, sai ta vastuseks: "Te sobite, sest teis on koos reaalsus ja irreaalsus, maisus ja müstika. Harvanähtav kooslus!"

Elle oli jahmunud, sest enne Timgani mägedesse minekut oli ta ka ise ära tundnud leedi Macbethi olemuse.

Edasi läks veelgi põnevamaks. Kui Elle "Draakonijahi" võtetelt koju tagasi jõudis, oli Ago-Endrikul uudis: "Tead, ma hakkan Vanemuises "Macbethi" tegema! Kas tuled leediks?"
Elle: "Tavaliselt pidin uue rolli puhul alati selle "põhja" otsima, mille peale mäng üles ehitada. Leedi Macbethiks aga olin sisemiselt valmis."

Lavastaja, olgu küll Elle abikaasa, ettekujutus leedi Macbethist erines Elle omast. Elle dublant oli Raine Loo ja Ago-Endrik heitis ette: "Kas sa ei näinud, mis Raine tegi?" Elle nägi oma leedit teisiti. "Ma ei tahtnud Endrikule selgitada põhjust, miks ma nägin teistsugust leedit. Kartsin, et rääkides kaotan osa rolli jõust."

Ettekujutus leedi Macbethist, kes on tahtmatult läinud kurjuse teed, oli võimas. Kuna Elle oli otsustanud sellest mitte rääkida, siis oli pinge temas proovide ajal nii tugev, et pildid ja mõtted hakkasid Elle peas vahelduma ööl ja päeval ning ta hakkas kuulma isegi muusikat, mis võinuks lavastuses kõlada.

"Mul hakkas hirm," tunnistab Elle. "Tundsin, et justkui tõmbasin leedi teist, pimedat kurjusepoolt üha ja üha enese poole ja sisse. Samas oli hirmu kõrval mingi võrdväärne, võimas ja ehe tunne. Eriti kui seisin nagu post, ei mingeid dramaatilisi poose, ja laususin Shakespeare’i teksti, mis ta oli pannud leedi Macbethi suhu:
"Tulge, tummad surmavaimud,
kes õhutavad mõrvamõtteid, tehke
mu naiselikkus olematuks, täitke
mind pealaest varvasteni julmustega,
mul külmaks muutke veri soontes, pange
kõik süümepiina sissepääsud lukku...""

Ago-Endrik nägi leedi Macbethis ennekõike armastavat naist ja tema arvates pidi leedi dramaatika avalduma ka liigutustes, mitte ainult sisemise jõuga lausutud sõnades. Elle: "Ütlesin, et tahaksin laval liikuda vaid siis, kui ma enam paigal seista ei saa. Oleksin soovinud talle öelda: "Lase inimesel ise teha, ära suru ennast peale!" Ju oli viga siiski ka minus: ma ju ei rääkinud Endrikule, mis minu sees toimus."

Elle loobus leedi Macbethi rollist keset prooviaega. "Kohe, kui olin otsuse Endrikule välja öelnud, tundsin tohutut vabanemist. Pildid kadusid mu silme eest, muusikat ma enam ei kuulnud."

Endrik palus Elle hiljem siiski mängima. "Läksin ja tegin nii, nagu Endrik rolli nägi, kuid enese jaoks tegin tühjalt. Lavastus oli hea, aga leedit selles minu arvates järjekordselt ei olnud. Seda leedi Macbethi, kes, küünal käes, hullununa ringi käib, oma kätt uurib ja kurdab: "Siin on ikka veel vere lõhn, kõik araabia parfüümid ei tee seda väikest kätt magusaks." Leedi sisemust ei olnud tunda.

Tegin kaasa neljas või viies etenduses. Siis avastasin rõõmuga, et ootan last. Tagantjärele olen loobumisest veelgi sügavamat rõõmu tundnud. Kuhu oleks see kuri ebamaisus, mis mind ja leedi Macbethi sidus, võinud viia?"

"Elle Kull: unes ja ilmsi" ilmub Eesti Naise elulooraamatute sarja neljanda väljaandena. Raamatu autor on Hille Karm.