Katkend Elle Kulli raamatust: Me oleme jälle Assamallas või?! Püha taevas!
Assamalla! Aina Assamalla!
Kord sõitsime etendusega Rakverre. Meil oli uus bussijuht – erakordselt pikk ja peenike ja alates peakujust kuidagi looklev. Ristisime ta Solgeks.
Me ei teadnud temast midagi. Enne etendust, kui poisid lava üles panid, seisis bussijuht lava kõrval. Korraga kärgatas ühe lavapoisi kõrva ääres pauk ja poisi kõrvatrumm läks! Meil oli etenduses stardipüstol ja bussijuht oli otsustanud natuke nalja teha.
Kui hakkasime pärast etendust tagasi Tallinnasse sõitma, heitsin bussi tagapingile magama. Olin just tulnud Leedust filmivõtetelt ja hirmväsinud. Olime tükk aega juba sõitnud, kui ärkasin paraja lärmi peale: „Kus me oleme? Assamallas?! Oot-oot? Aga see on ju Rakvere külje all! “
Buss võttis teist korda suuna Tallinna poole.
Jäin uuesti magama. Tunni aja pärast ärkasin veelgi valjema kisa peale: „Misasja?! Me oleme jälle Assamallas või?! Püha taevas! Jälle Assamalla!“
„Kui Assamalla, siis Assamalla. Aega veel on,“ mõtlesin ja keerasin end uuesti tagapingile pikali.
Kuid mõne aja pärast oli bussis päris põrgu lahti. Kõik karjusid, rääkisid kõva häälega läbisegi, kes naeris, kes oli paanikas.
Vaatasin ringi, mis toimub. Olime jälle Assamallas! Sel ööl juba kolmandat korda! Eesistmel hädaldas riietaja, kes natuke susistas s-tähte: „Idssand jumal, me oleme nagu puurids linnud, me ei päädsegi enam koju! Mids meidst nüüd saab? Idssand jumal...“ ja nii aina edasi.
Buss oli seisma jäänud.
Heledahäälse paanilise hädaldamise lõpetas Salme Reegi madal ja jõuline prääksatus: „Tohhoo, kurat, ma lähen ise välja ja vaatan, kuspool see Tallinn on!“ Ja Salme marssis otsustavalt ööpimedusse, metsa vahele, kus ei kumanud ühtegi tuld ega teeviita... peale Assamalla.
Jõudsime Rakverest koju öösel kella kahe-kolme paiku.
Ja meil veel vedas.Järgmisel päeval selgus, et meie uhiuuel bussijuhil olid hullupaberid... See oli tema ainus, kuid see-eest väga meeldejääv sõit.
