Boriss Eifmani Balletiteater annab täna Nokia Kontserdimajas etenduse
Ülesköetud kired, kuritegelik armastus, hingerahutus, jagamata tunnete tragöödia ning loomulikult suurepäraste artistide laitmatu tants — kõike seda pakutakse Eesti vaatajaile.
Don Juani osatäitja Oleg Gabõševi tants on hullumeelsuseni väljenduslik: nii palju väge, nii palju jõudu igas tema liigutuses, igas peapöördes, igas näoilmes, et vaataja unustab hetkega kõik: kus ta on või kes ta on, hinge kinni pidades jälgib ta vaid tantsijat, suutmata pilku lahti kiskuda ja usub tantsija igat sammu.
Juri Smekalov Moliere'i rollis on tark, mitmekülgne ja ohjeldamatu. Artist ei anna oma tegelase maailma edasi mitte ainult tantsukeele abil, vaid ka sisemise läbielamise kaudu, mitte tehniliselt, vaid emotsionaalselt. See on maestro Eifmani järjekordne eripära — dramaturgia ja akadeemilise balleti ühendamine, tantsijate ülim professionaalsus nii liikumises kui ka näitlejamängus.
Seda on märganud ka kriitikud: „Justkui kaaluta olekus, segavate luudeta ja maa külgetõmbejõule allumatud Natalja Povoroznjuk ja Maria Abašova lihtsalt lummavad. Lihtsurelik ei suuda oma keha niimoodi valitseda, anda vaid plastika abil nii meisterlikult edasi peenemaidki hingelisi üleelamisi. Kuidas, öelge kuidas, on vaid jala- või käeliigutusega võimalik edasi anda õrnust või südamevärinat? Seejuures nii, et kõik mõistavad: see on just õrnus ja see südamevärin. Selline asi on lihtsalt arusaamatu, see ei mahu mingitesse piiridesse, raske on uskuda, et oled oma silmaga näinud, et inimesed on võimelised millekski selliseks, et on olemas reaalsed elavad inimesed, kes suudavad välja mõelda ja ellu viia midagi nii kättesaamatut, sügavat ja imelist.”
