Publiku aastalõpuintervjuu: Mis muusikat kuulab Eesti inimene?

Publik avaldab 4-osalise intervjuusarja kohalike muusikaelu edendajatega.

Intervjueerisime võimalikult erineva vaatenurga ja tegevusalaga muusikainimesi:

Helen Sildna (Musiccase) — Tallinn Music Week eestvedaja ja kontserdikorraldaja (Morrissey, AIR, Sigur Ros, White Stripes, Tricky jt maaletooja), 

Toomas Puna — staažikas SkyPlusi programmijuht, 

Paul Pihlak — Elwood Muusik OÜ juht, Maailmaküla festivali korraldaja, 

Meelis Eskola - Club Vision ja All Stars üks eestvedajatest. Üks plaadifirma AM Records (Kairit Tuhkanen ja Vaido Neigaus) omanikest, korraldanud tantsumuusikaprojekte Släm, Mad-Masterz jt.

Toomas Olljum - Ansamblite Bedwetters ja Dahling manager, Rootsi plaadifirma TMC konsultant Baltikumis; ansambli Mild liige; Balti Uue Muusika Edetabeli (BUME) eestvedaja.

Mis muusikat kuulab Eesti teismeline, noor, keskealine? Vene rahvusest teismeline, noor, keskealine?

Toomas Olljum: Väga raske on mingeid profiile koostada, kuulatakse väga erinevat muusikat. Hoitakse silma peal sellel, mis tuleb raadiost, mis toimub kohalikul muusikamaastikul, mida leitakse ise välisajakirjanduse abil või sõprade soovituste põhjal. Mulle endale tundub, et viimasel ajal on suurenenud huvi just Eesti muusika vastu, mis salvestatud 70-80ndatel.

Paul Pihlak: Mida iganes. Vaevalt et on põlvkondi või rahvusgruppe ühendavat ühte artisti. Suveniiril ja Popidiotil on mõlemal kuulajaid. On vene noori, kes kuulavad eesti muusikat ning hulk eestlasi, kes fännivad vene rocki.

Meelis Eskola: Eesti teismeline kuulab seda, mis on moes - minu meelest on meie noored väga moega kaasaskäivad.

Näiteks klubimuusika muusikastiilid hardstyle ja electro, aga ka elektroonilise muusika drum'n'bass on vägagi moes... Kindlasti on oluline osa popil ja rockil - see, mida MTV näitab, see peab ju popp olema! Õnneks on meie noortel oma arvamus ja suudetakse kuulata seda, mida ei propageerita söögi alla ja söögi peale.

Venelastel on väga kõrgel kohal omaenda muusika ehk venekeelne muusika - see on tänapäeva soundides ja seda promovad kõik telejaamad ja raadiod. Siit võiks meie kohalikud meediagurud ka shnitti võtta, seda enam oleks artiste ja enam showd - show on väga tähtis, seda peab inimestele pakkuma. Paraku on ööklubid vaid dj-de peale rõhu pannud, see muutub pikapeale igavaks.

Toomas Puna: Teismeliste jaoks mängib Eesti muusika aina väiksemat rolli. Nende inglise keele oskus on suurem, maailmapilt tänu internetile laiem. Samas nii teismeline, noor kui ka keskealine vajavad ja tahavad uut muusikat. Erilist vahet stiilides ei oskagi tuua. Sama on vene rahvusest inimestega. Raadio Sky Plus ja venekeelse Sky Radio playlist on 60-70% ühesugused. Venelastel on lihtsalt võimalusi kordades rohkem ja neil on ka omakeelsed tõsiseltvõetavad superstaarid.

Helen Sildna: Ilmselgelt on suuremates linnades inimesel lihtsam muusikaga kursis olla: kontserte toimub oluliselt rohkem, plaadipoed on paremini varustatud jne. Hea meel, et paljud bändid saavad aru, et eluliselt oluline on tuuritada ka väiksemates linnades, pikas perspektiivis on see publiku kasvatamine ja laiendamine. Samal põhjusel otsustavad ka väljamaa bändid uutel territooriumidel mängida. Inimesi ei saa süüdistada huvipuuduses ja väheses teadlikkuses - lõppkokkuvõttes on kõik kinni süstemaatilises töös publikuga.

Küsimus on aga selles, et keegi peab siin käituma valdkonna arenduse investorina. Paljuski on need olnud kontserdi- ja festivalikorraldajad, kes võtavad iga kontserti korraldades suure rahalise riski. 20% käibemaksu valguses (kolmekordne maksutõus!) on seda aga väga-väga raske teha. Tuleb aru saada, et see kõik on üks osa suurest pildist. Kui korraldajad kaotavad raha ja ei saa enam kontserte-festivale korraldada, on bändidel ka vähem võimalust mängida, plaadid müüvad halvemini, meedia on veel vähem motiveeritud muusikaga seotud teemasid kajastama. See kõik on üks suur vereringe, mis lõppkokkuvõttes mõjutab seda, kui palju eestlased üldse muusikat kuulavad.

Rabarocki ärajäämine 2010. aastal on nii Eesti publiku kui bändide jaoks väga suur kaotus. Loodan väga, et 2011. aastal on võimalust festivali taas korraldada. Nüüdseks on vast kõigile selge, et käibemaksu tõus mõjutab väga otseselt seda, mis meil siin toimub ja mis ei toimu.

Kui suur osa muusikatarbimisest on omakeelsel? Kui suur välismaisel?

Paul Pihlak: Omakeelse osakaal tarbimises (plaat, pilet) on kindlasti suurem ning kasvab kogu aeg. Õnneks.

Helen Sildna: Protsentideks ei oska jagada, plaadipoed ja plaadifirmad oskavad selle kohta detailse info anda, see oleks muidugi päris põnev statistika. Aga eks ta jällegi on nii, et välisartistide kontserdid jõuavad paraku enamasti vaid Tallinnasse, vahel harva ka mujale, turunduskampaaniad on ka tihti suurlinnade põhised. Seega välismaise muusika tarbimine koondub vast suurematesse linnadesse.

Kui me räägime eestikeelsest muusikast, siis siin on muidugi ka ääretult palju variante, on tohutus koguses väga head muusikat, aga on ka kogumikud õlle-, laada- ja lorilauludega, ma liigitaks need kuhugi küüslauguleibade kanti rubriiki "õlle kõrvale". Hea uudis on aga see, et head uut Eesti muusikat ilmub aina rohkem ja rohkem. Usun, et Eesti muusika tarbimine seeläbi ka tõuseb. Aga eks bändile või lauljale jääb alati see dilemma, et kui ta soovib tööd teha ka väljapool Eestit, on eestikeelse muusikaga raske läbi lüüa. Oleneb muidugi ka muusikastiilist. Teatud kontekstis võib see olla eksootiline, mõne muusikastiili puhul on aga tekst sama oluline kui muusika.

Toomas Olljum: Sellele küsimusele saab vastata mitmeti, kuid mitte kunagi täpselt. Ühelt poolt võiksime pilgu heita raadiojaamade edetabelitele, mille alusel saaks väita, nagu välismaise muusika osakaal oleks kohati lausa 70-80%. Teisest küljest figureerivad kohalikes müügiedetabelites ikkagi kohalikud plaadid, viimases Raadio 2 Eesti müügitabelis oli 8 kohalikku artisti ning vaid 2 välismaist. Nii et valikut tehes kaldub Eesti kuulaja pigem kodumaise muusika poole, aga nii on see kõikjal.

Meelis Eskola: Muusikat tarbitakse palju - ma ei oska ütelda, kui suur osa seda ostetakse, sest pigem tiritakse ikka netist alla ja siis tarbitakse oma seltskonnas ja pidudel seda illegaalselt. Aga ma usun, et me areneme selles suunas ja võib-olla on kõik piraatmuusika kodulehed ka ükskord suletud. Eesti muusikat kuulatakse ja vaadatakse internetis tegelikult väga-väga palju. Rohkem kui välismaist, tahan uskuda.

Sarja 1. osa: Publiku aastalõpuintervjuu: Eesti muusika — kidub või õilmitseb?

Sarja 2. osa: Publiku aastalõpuintervjuu: Kes kujundab meie muusikamaitset?

Intervjuu jätkub. Homses loos jagavad intervjueeritavad möödunud aasta suuremate muusikaelamuste muljeid.