Mis on sõprus?

Arvatavasti on enamus meist kasutanud väljendeid nagu igavene sõprus, parim sõber, sõprus ei hävine kunagi, sõprus on ausus ja usaldus jne. Aga tihtipeale on kõik need väljendid jäänud pelgalt väljenditeks. Sest samamoodi nagu muutuvad inimesed, muutuvad ka nende tunded, eesmärgid ja ümbritsev keskkond. Ja samamoodi nagu kaob armastus, võib kaduda ka õigeim sõprus. Kas on see sel juhul aga sõprus?

Sõpru on erinevaid. Mõni on lapsepõlvesõber, mõned on koolikaaslased, mõndadega seovad sarnased huvid, mõnega on ühesugune mõttemaailm ja tundub, et ainult tema mõistab sind. Sinna lisanduvad veel tuttuvad, kellest samuti sõbrad võivad saada. Aga nagu öeldakse: tõelisi sõpru on vähe ja rasketel aegadel oleme me ikka üksi. Sama ruttu nagu sõbrad tekivad võivad nad ka kaduda.

Miks hävib sõprus, kui ta peaks ometi olema nii vastupidav ja toetav? Põhjuseid on tuhandeid, peaks hoopis küsima kuidas saab tõeline sõprus hävida? Kui ometi peaks sõprus olema midagi sellist, mida saab usaldada, millele saab loota ja mis võtab sind sellisena nagu oled.

Tihtipeale see nii aga ei ole ja põhjus on imelihtne: me kõik oleme inimesed oma nõrkuste ja vigadega. See mõjutab ka inimesi meie ümber, sõpru, tuttavaid, armastatut. Ja muudab kõik teatud olukordades tohutult keeruliseks.

Toon mõned näited millega kindlasti enamus kokku puutunud on. Sõprus, mis hävib suhte pärast. Kaks inimest lähevad lahku ja ühistel sõpradel tekib probleem: kellega edasi suhelda. Valik tuleb teha kasvõi sellel määral, et kumb on parem sõber ja kumba ma sel hetkel toetama pean. Loomulikult on ebaõiglane seada sõpra valiku ette, aga isegi kui seda ei tehta, ei suuda ta ise suhtuda erapooletult mõlemasse ja õigustab ühte poolt rohkem kui teist. Samamoodi võib suhe põhjustada ka sõpruse lagunemist olukorras, kus suhe tekib sõbral ja tema sõbra partneril. Mida teha? Kas unustada armastus või unustada sõprus? Milline on õige variant?

Kas sõprus tunneb kadedust, viha, solvumist, armukadedust, valet, pettumist, varjamist, klatsimist? Tunneb küll. Üksõik mis sõprus peaks olema ja mida seal ei tohiks olla, on olemas. Kuidas ma seda nii kindalt väita saan? Et äkki olen ma ise sõpradeta? Et äkki eksisteerib sõprust, mis on ideaalne, täiuslik, ei soovi halba? Teatud piirini kindlasti. Sõber saab olla toeks, saab aidata sind, aga mis juhtub siis kui sõber leiab endale tüdruku kellele sa ei meeldi? Kas lähevad nemad lahku või ollakse vähem aega sinuga koos? Eks igaüks valib ise vastuse mis talle meeldib. Ja mis juhtub siis kui sõbrannadele ei meeldi su poiss? Jälle ohverdatakse sõprus, sest sina ei suuda kuulata kui lolli mehe sa valisid ja nemad leiavad et sa oled tema mõju all. Halvimal juhul üritavad midagi ette võtta ja tõestada millise värdjaga sa koos oled. Kas saab seda neile halvaks panna, et nad muretsevad su pärast? Kas sõpru saab üldse süüdistada?

Tegelikult on sõprus see, mis armastab inimest tema vigade ja nõrkade külgedega. Sõprus ei topi oma nina teise asjadesse, aga on alati olemas kui vaja on. Sõber on keegi, kes tunneb ja mõtleb sinuga sarnaselt, aga ei ole armukade. Sõprus lepib ka vähesega ja ei nõua kunagi rohkemat kui kättesaadav. Sõprust ei heiduta kaugused, sõprus elab üle inimeste muutumised, huvide muutumised, halvasti ütlemised ja rasked ajad. Sõprus annab andeks. Tõeline sõprus on pool sellest ideaalist.