Gümnaasiumis tegi Ivo enda lõbuks kaasa koolinäidendites. Ta mõtles siis, et läheb edasi Tartusse antropoloogiat või geograafiat õppima. "Sõbranna kutsus mind Viljandi Kultuuriakadeemiasse näitleja erialale proovima ja sain sisse," kirjeldab Ivo teatrikooli sattumist. Praegu on ta juba kolmandal kursusel, kirjutab teleajakiri Nädal.
"Enne ülikooli olin täielik looder. Tegin oma asjad küll ära, kuid ma ei keskendunud õppimisele täielikult. Mul polnud suuri plaane, mida pärast keskkooli teha,” tunnistab Ivo, kes on nüüd jäägitult näitlemisele pühendunud. „Ülikool andis mu elule teise mõtte ja kui minust ei saa näitlejat, olen sealt muud harivat saanud."

Ülikool muutis Ivo elu. Ta kolis vanematekodust üürikorterisse ja leidis endale tüdruku.
Ivo elu on praegu töine. Pidutseda pole enam aega ja ega eriti tahagi. Ööklubides Ivo ei käi, äärmisel juhul mõnes pubis. Vahel on aega sõpradega kokku saada ja lõõgastuda. "Mulle meeldib peolt koju minna kainena, sest siis saan veel muid asju teha. Alkohol muudab mind töövõimetuks, ma ei suuda siis enam keskenduda."

Viljandi kolmetoalises üürikorteris elab Ivo koos kolme koolikaaslasega tänini. Ühikatoas ta elada ei tahaks, sest korteris saab ise peremees olla. "Ma tean, millal külalised kutsun ja millal üksi olen. Ühikas pole see võimalik," põhjendab ta.

Ivo on noor näitleja, kelle sissetulekud on veel ebastabiilsed. Ta vajab vanemate toetust, et maksta üüri ja osta toitu. "Tahan enda leivale ja vanemate kaelalt ära," rõhutab poiss, kelle igakuised kulud ulatuvad 5000 kroonini. See sisaldab ka transporti Tallinna ja Viljandi vahel. "Ma vean praegu napilt kuust kuuni välja, aga tean enda võimalusi ja olen seni toime tulnud." Siiski nimetab ta end ka halvaks majandajaks ja laristajaks.

Vaata ka pilte "Ühikarottide" esitluselt: