"Kui ma vihastan, siis nii, et silme eest must, taldrikud lendavad. Aga ma vihastan praegu hästi harva," räägib Katrin ajakirjale Naised antud intervjuus.

Elukogemus olevat Katrinit õpetanud, et tuleb omaette kodus see vihapurse läbi teha. "Tasakaal tuleb aastatega," lisab ta.

Katrin oli omasõnul noorena kohutavalt keeruline - lootusetu ja täiesti võimatu käitumisega, hästi keeruline laps. "Olin kogu maailma peale kuri. Koolis oli minu puhul tavaline, et kui mulle midagi ei meeldinud, läksin lihtsalt klassist välja ja virutasin ukse pauguga kinni. Selliseid üle vindi keeratud asju tuli hästi palju ette ja nii ei oleks tohtinud olla."

Naine tunnistab, et analüüsivõime, mis oleks ta pannud mõtlema, et ehk on viga temas endas, tal puudus.