Ta meenutab ajakirjas Naised: "Mina ei sportinud nooruses absoluutselt. Olin võimlemisest vabastatud, kuna mul on neeru kaasasündinud väärareng, ja kasutasin seda privileegi meeleldi. Kui tuli tahtmine, käisin teistega kehalise kasvatuse tunnis nalja viskamas."

Reemann leiab: "Tagantjärele mõtlen, et ega mul seda vabastust nii väga vaja polnud, oleksin võinud ikka liigutada."

Täiskasvanuna on Anne ikka trenni teinud. "Oli periood, kus käisin pingsalt treeneri juures ja kaotasin kilosid. Pidasin selle kohta isegi avalikult ajakirjas päevikut. See oli ainult üks periood."

Anne ütleb avameelselt: "Ma ei saa öelda, et mulle ei meeldi liigutada, aga kõik muud asjad tunduvad selle asemel alati tähtsamad. Ka praegu panen hernekeppe, mitte ei tee kepikõndi. Tegelikult tunnen, et mul on hädasti vaja liigutada - põlved haiged, puusahäda, liigesed annavad tunda. See pole õige, et endale alati asendustegevusi leian."