Kohustusliku kirjanduse võlu ja valu
Kohustuslik kirjandus koolis oli tõesti tüütus minu ja lähemate tuttavate jaoks. Tõsi, osadele see meeldis, kuid see oli klassis kaduvväike osa. Kohustuslik kirjandus oli minu vaates üks kodutöö vorm, millega koolitööde osakaalu noore päevakavas veelgi suurendada.
Pole mingi saladus, et peale kaheksatunniseid koolipäevi, tuli teine samapalju veel otsa arvestada, et kõik asjad saaks tehtud täpselt nii nagu nõutud. Aga kuhu jääb vaba aeg huviringidele ja oma ajale?
Tegevuse leidmisest noortele, kes kaubakeskustes tolgendavad, sest muud midagi teha ei ole, ma saan aru. Kuid ma räägin selle sama skaala teisest otsast. Noored ja lapsed kellel on hobid ja koolivälised tegevused. Räägitakse iga lapse oma näost ja eripäradega arvestamisest, kuid mille pärast siis siinkohal pekstakse väike inimene taaskord standardi piiravatesse raamidesse?
Osadele on see hea, kui aidatakse tõusta heakskiidetud tasemele, kuid teised ei soovigi selles igavas raamis olla või ületavad selle standardi teises vallas.
Minulegi meeldis lugeda pigem midagi poolerialast ja huvipakkuvat, kui tänapäevases kontekstis hoomamatus ajalookauguses soode vahel toimunud naabritele “ära panemisest”, sellal kui mõisahärra tarbeks ninast veri välja töötati või poolearulisest invaliidist kes lähisugulasega nurjatusi tegi.
Ma ei ütle, et kõik kohustuslik kirjandus oli jama. Oli ka häid raamatuid, mille lugemine oli nauditav, kuid see oli murdosa sellest kõigest mida pidi läbi lugema. Üks ühine joon neil raamatutel siiski oli- nende tegevus oli tänapäevases kontekstis.
Kooliajal prooviti mulle selgeks teha, et seepärast tulebki sealt kõike lugeda, et leida enda jaoks hea ja meelepärane. Miks seda lähenemist kasutatakse siis ainult kirjanduse tunnis? Matemaatikaga ja füüsikaga haakuvaid raamatuid on ju ka. Kasvõi erinevad matemaatika mätta otsast eluteooriad, erinevate mängude toimisskeemid, astronoomia teemad, keemia või hobikirjandus, mis võtab kõik eeltoodu ühel või teisel määral kenasti kokku ja toob selle millessegi käega katsutavasse.
Raske ei ole arvata, et sellised raamatud lihtsustavad ka õpikuprogrammist aru saamist. Lihtne näide on autod ja mudelism või lennukid, mis on iga mehepoja unistustest ilmselt läbi käinud ning viitavad erinevatele valemitele ja arvutusskeemidele, materjalidele jne. Samuti ajaloost on lisaks lugematul hulgal aastaarvudele ka sügavamale võimalik minna. Miks võideti mingi sõda või kus tehti saatuslik viga. Kas see mitte tulevaks eluks paremini ette ei valmista?
Hea näide on üks sõber, kes on euroopa tasemel tantsija. Temalgi on oma kirjandus millesse süveneda. Ma näen taolistes raamatutes palju suuremat kasutegurit, kuna nende raamatute poolt loodud miljöö on kõik meie ümber nähtaval ning omal nahal tuntav. Piltlikult öeldes on loodud põhjuslik ahel, mille peale noored harva mõtlevad. Olgu, “üks sõber” ei ole teab mis näitaja, kuid on näide oma ala spetsialistist, kes on sisuliselt oma huvid enne kooli jõudmist paika seadnud ja selliseid on mul sõprusringis palju.
Lohutasin end vanemate ja õpetajate poolt räägituga, kus prooviti mulle selgeks teha, et vanemaks saades saan nendest asjadest aru. Nüüdseks on kool päris mitu aastat võõras teema ja ei ole puudust tundnud mitte ühestki ilukirjandusteosest mis koolis kohustuslikus korras lõpuni lugemata on jäänud.
Osad raamatud ma olen uuesti kätte võtnud, kuna räägitakse, et vanemaks saades näeb inimene asju teisiti. Ei vaidle vastu. Vanad orjad on ikka samad, kuid tunduvad naiivsemana, veidrikud tunduvad veel veidramad, naljad tunduvad lamedamad.
Oskan tõmmata teistsuguseid paralleele inimeste käitumises, võibolla isegi tänapäeva ühiskonna rikutud mõtlemisest tulenevat pornograafiat on võimalik välja lugeda. Kuid teema ja sisu on täpselt sama igav kui enne.
Teisalt raamat, mis mulle meeldis 16 aastasena, meeldib mulle ka praegu ja avastan tänaseni uusi detaile. See ongi see millele minu kirjanduse õpetaja rõhus kui oma meetripikkust raamatute nimekirja ette luges. Siinkohal jõuan sama küsimuse juurde, miks kohustuslikku kirjandust ainult kirjandusega piiratakse?
Mõistan, et inimesed jagunevad antud kontekstis umbes kolme rühma: teoreetikud, praktikud ja need kes üldse midagi ei taipa. Mina kipun praktikute alla, kes tahab näha tulemust, mitte unistada ja teooriaid lennutada teemal “aga kui oleks teisiti, mida see raamatutegelane oleks siis teinud?”. Pigem siis “kui teha teisiti, mis siis juhtub?”.
Ma ei ütle, et kohustuslik kirjandus on halb, kuid võiks arvestada ka noore enda huvidega, kooliprogrammi mitmekesisusega ning mitte piirata kohustuslikku kirjandust kindlale elualale. Kellel on huvi, see loeb ilukirjanduslikud raamatud nii ehk naa läbi. Kellel huvid teises suunas, milleks neid traumeerida?
