„Buumi ajal pildistasin 30-40 pulma aastas, sellel aastal ainult viite. Asendusena kasutatakse nn. ilupilte ehk fotosessioonil tehtud pilte. Ilupiltide tegemine on tegelikult keerulisem, sest tuleb pildistada amatöörmodelle, kel kokkupuude fotograafiga võib olla esmakordne,“ räägib fotograaf.

„Ilupiltide tegemise lemmikkohad on olnud ikka Kadrioru park, Rocca al Mare Vabaõhumuuseum ja Kakumäe rand. Kuna Eesti ilm on üsna heitlik, siis tuleb valmis olla ka igasugusteks üllatusteks.“

Oma pulmapiltniku karjääri jooksul on mees igasuguseid veidrusi näinud. „Kentsakatest juhtumitest on meeles, et olen olnud ka pulmas, kus bravuurikas pruut vallandas õhtu jooksul pulmaisa, videooperaatori ja lõpuks ka fotograafi, seda põhjusel, et nad ei olnud piisavalt pruudi meele järgi.
Kalleim pulm, kus viibinud olen, toimus Kalvi mõisas. Ilutulestik kestis ligemale 20 minutit.Vahepeal käisin pürotehnikutelt küsimas, et kas neil läheb ikka kõik plaanipäraselt või lendas neil kogu kupatus lihtsalt õhku.“

Pulmatraditsioonid on mehe sõnul peamiselt ikka vanad head ehk pruudipärja maha mängimine ning pruudi nime ära saatmine. Pulmaisad korraldavad loomulikult igasuguseid asju. „Ühes pulmas tuli moodustada kaks võistkonda. Võistlejatel tuli teha enda riietest kett. Pikema keti omanikud ehk võitjad loovutasid kogu oma garderoobi!“

„Pruudirööve pole ma näinud. Üldjuhul pulmaisad pruudirööve ei poolda, sest liiga lõbus seltskond võib seda liiga tõsiselt võtta ja pruudiga tundideks ära kaduda.“

Üks asi, mida rahaliselt raskemad ajad ei mõjuta, on fotograafi sõnul pulmas pakutav toit: „Pea alati on traditsiooniline sealiha hapukapsa ja kartuliga.“

See, et pulmas "kibedat" viina võetakse on veelgi traditsioonilisem. „See käib asja juurde,“ muheleb Pärtel.