Manona Paris: Tundub, nagu oleks naise roll Eestis ainult ja sihitult sigida

Endine naisteajakirja Lilit peatoimetaja Manona Paris (35) keskendus veel mõned aastad tagasi ainult tööle ning lapsesaamisele ta väga palju ei mõelnud. Seda enam, et arstid olid talle pärast kunagist raseduse katkemist selgeks teinud, et kõikidele polegi antud emaks saada.

Nüüd, kus Manona kasvatab koos ERRi Moskva korrespondendist abikaasa Krister Parisega (33) kodus kaheksanädalast Tristanit, tunnistab ta, et ühiskonna surve lasteta naistele on kurnav ja see tekitab suurt trotsi.

Kui oma vanemate muret pisipere tuleku üle Manona veel mõistis, siis kogemus ühel tööintervjuul ei lähe tal küll ilmselt iial meelest.

“Mäletan, kuidas ühel tööintervjuul aastaid tagasi küsiti minult laste kohta. Kui ütlesin, et hetkel ei plaani, küsis komisjoni kuuluv keskealine naispsühholoog, kuidas mu abikaasa sellist naist küll talub. Olin nagu välgust rabatud. “Teeme nii, et ma nüüd seda küsimust ei kuulnud,” vastasin peale nn “kandvat” pausi. Hästi aeglaselt,” räägib Manona suisa kurioosumina kõlavast situatsioonist.

Manona arvates on haiglane, et naistelt küsitakse alati nende järelkasvu kohta, kui meeste puhul on olulisem ikka see, millised on olnud tema eelnevad tööalased saavutused.

“Ma ei alahinda laste saamist ja lastega tegelemise olulisust, kuid on ääretult ebaõiglane hinnata naisi ainult selle läbi. Kohati tundub, nagu oleks noore naise roll Eestis ainult ja sihitult sigida. Kellega, kuidas ja kuna pole oluline.”

Manona arvab siiani, et kõik naised ei pea emaks saama ning enne lapse planeerimist peaks endalt tõsiselt küsima, kas ma olen selleks valmis? Kas ma olen valmis kõigiks pisikese inimese nuttudeks, haigusteks, jms probleemideks? Kui ei, siis äkki pole lapsesaamine üldse vajalik?

“Naljakas, ühiskond nõuab samasugust läbimõtlemist lemmiklooma soetamisel, kuid laste saamisel peetakse samu küsimusi pühaduserüvetamiseks,” toob Manona karmi, kuid õiglase, võrdluse.

Nüüd, tagantjärele vaadates tunnistab Manona, et tema kunagised lapsesaamise suhtes kriitilised sõnavõtud olid kirjutatud just suurest trotsist ühiskonna surve vastu. Ta arvab senini, et igal inimesel on õigus mitte lapsi saada ja neid mitte sallida.

Ja kuigi veel Kristeriga abielludes ei olnud nad lastesaamises kindlad, siis nüüdseks on nad ilmselgelt oma arvamust muutnud. Väikese Tristani ema ütleb, et on lapsesaamisega loobunud kõigest ja samas mitte milleski.

“Olen loobunud paljudest halbadest harjumustest, näiteks alkoholist ja ajutisest sigaretimahvist. Ka oma närve olen õppinud säästma. Ei võta enam asju nii palju hinge. Selle üle on ainult hää meel.”

Suvel mööda festivale ringi rännanud Manona kiidab Eesti lapsesõbralikkust taevani, sest võrreldes Venemaaga, kus töötab Manona abikaasa Krister, on pilt kardinaalsest teine.

“Moskvas on linnatänavatel alla viieaastase lapsega liikleja haruldus — pargis, jah, on neid küll. Aga mitte nn inimeste seas. Minu jaoks kirjeldab see nii mõneski mõttes ühiskonna vabadust,” on Manona õnnelik, et Eestis võetakse noori emasid lastega palju loomulikumalt.

Nii ei ole talle probleemiks kodumaal lapse mähkmeid kohviku varjulises kohas vahetada ega ka mitte rinda anda, kui Tristanil äkitselt nälg peaks tulema. Viimasega oli Manonal endal alguses kõige rohkem eelarvamusi.

“Alguses küsisin häbelikult kohvikutes ettekandjate käest, et kas võib jne. “Aga muidugi!” kõlab alati veidi üllatunud vastus. Ja nii me siis einetamegi — mina laua taga ja minu lapsuke rinna otsas, siivsalt suurräti varjus,” on Manona, kes ei välista, et nende perekond võib veelgi täiendust saada, oma praeguse eluga täiesti rahul.

Manona beebiootusest saab lugeda Delfi Naistekast, kus ta Veebibeebi päevikut pidas.