Alaealine ema: enne rasedaks jäämist oleksin isegi joodikud maa alla joonud

Tihti näen tänava peal inimesi kes näpuga näitavad ja salamisi mõtlevad:"Küll oli ikka loll tüdruk, pani nii noorelt elu kinni, ühe rumalusega rikkus ära oma elu. Kuid ma ei tee sellest välja, kuna minu meelest on igal inimesel õigus oma otsuseid ise teha ja oma vigadest õppida.

Nüüd mõtlete kindlasti, et olen kurb, kuna ei saa käia pidudel ja teha seda, mida noored teevad ja ma ei saa jätkata kooli ja minu elu on totaalselt kinni. Asi pole tegelikult kaugeltgi nii.

Enne rasedaks jäämist käisin nii paljudel pidudel, et oleksin isegi joodikud maa alla joonud, mu pere on õnnelik et lapse sain, sest see muutis mind totaalselt- ma olen hoolivam ja ei mõtle enam vaid endale. Mina otsustasin oma tegude eest vastutada ja näidata ka kõigile teistele, et vanus ei mängi rolli emaks saamisel.

Noored emad on vaprad, kuna astuvad üksi vastu kõigile, kes neid hukka mõistavad. Enamus noori emasid peavad veel koolis käima ja seega käivad nad lapse kõrvalt koolis ja saavad ideaalselt hakkama. Nad on küll kurnatud, kuid samas võin enda seisukohalt öelda, et kõik emad, keda tean ja kes on minuvanused, on õnnelikud ja tegelikult palju vapramad kui enamus inimesi.

Hukka on muidugi kerge mõista, aga katsuge aru saada- vot see on juba raskem. Minu ema on mulle silma vaadand ja korduvalt öelnud, et tütreke, kuidas ma oleksin sulle suutnud otsa vaadata, kui ma oleks pidanud tapma su lapse?

Mina võin oma seisukohalt öelda, et kui ema oleks mind sundinud tegema aborti, siis oleks ta mitte ainult kaotanud lapselapse vaid ka oma tütre, sest siis oleks ta sundinud ka mind tapma armastust tema vastu.

Tean, et hiljem oleksin aru saanud, kuid mõelda vaid- kui oleksin loobunud lapsest, keda kannan ja kui oleks juhtunud nagu paljudel noortel juhtub, et lapsi enam ei saa, kuidas ma suudaksin emale andestada, et ta sundis mind võtma kellegi elu? Kuidas ta saab sundida mind otsustama, kas minu laps võib elada või mitte?

Ma muidugi ei ütle, et kõik noored peaksid nüüd lapsi tegema, kuid kui on otsustatud, et ta jääb, siis peaksid ka inimesed mõistma seda, kuna laps ei too ju ainult halba, ta toob ju ka palju rõõmu. 

Enamus noori peavad kasvatama üksi last, nii et see on veel topelt raskus. Neile tuleks tuge pakkuda, et nad ei arvaks, et neid ei armastata, kuna nad otsustasid sünnitada ja oma tagajärgede eest vastutada. Ühiskond võiks olla hellem ja natukenegi austada noori, kes selle vastutuse on võtnud.