Teine võimalus läbi noorteromaani
Alles hiljuti lugesin üht maailmakuulsat noorsooromaani “Videvik”. Seda lugedes tekkis küsimus, miks pole eestlaste poolt kirjutatud raamatut, kus tegelased, kes oma eksimust tunnistavad, ka teistkorda üritata võivad?
Kõik tahavad, et nende lapsed ei tarvitaks meelemürke ega elaks oma valu välja juhuseksiga. Ma ei mõista hukka, neid kirjanikke, kes oma lugudes, selle kõike eest hoiatavad.
Samas soovivad inimesed, et neid mõistetaks ja nende vead andeks antaks. Kas ei soovi HIV all kannataja, endale väikest lohutust/ võimalust jätta? Kui aga iga noortekas, kus gümnaasiumi popim poiss uimasti mõju all olles sõbra surnuks sõidab, armub, tegu kahetseb ning seejärel sureb, rõhutab, et pärast kuritegu, on ainult üks tee, tekib lootusetus, hirm ja käegalöömis tunne. Noort, kes on samasuguses olukorras või kujutleb end sinna, tabab meeleheide: ” Kas minuga juhtub sama?”, küsib ta endalt.
Väide,et noor enam üldse kirjandust ei loe, on vale. Kirjandus aitab teismelisel mõista vigu, samas kujundab see tema maailmavaadet. Kuigi positiivse lõpuga romaan ei päästa noort tema karmimist reaalsusest, annab see siiski lootust. Vahel on just lootus see, mida kõige rohkem vajame. Mõelgem sellele enne, kui taas uut haarava sisuga romaani kirjutama asume.
