Milles peitub õnn?
Kahjuks paljud leiavad oma õnne materiaalsetes asjades. Kui nad saavad oma soovitud kingi, saavad raha. Muidugi, jah, tekitab suure rõõmu tunde, kui oled tahtnud midagi väga väga ja siis lõpuks saad. Või kõnnid tänaval ja leiad maast raha. Aga see õnn on hetkeline, läheb natuke aega mööda ja kõik on tavaline. Raha saab otsa, asjad kuluvad, lähevad katki jne.
Aga on siis selliseid asju, mis ei kulu, ei saa otsa või ei lähe katki? On, need on need asjad, mida ei saa mõõta ei mahuühikute ega pikkusühikutega — need on hoolivus, sõprus , armastus. Kui need on tõelised, siis nad ei kulu, ei saa otsa ega lähe katki. Me otsime õnne kaugelt, kuid tuleks vahel vaadata enda ette ning märgata kui palju on õnne ja rõõmu tegelikult meie ümber. Õnn on see kui sul on lähedased kes sinust tõeliselt hoolivad, kellele lähed sa tõeliselt korda. Kes on tühipaljalt selle üle õnnelikud, et sa eksisteerid. See on üks suurimaid rõõme ja see on suur õnn.
Nii tekib mõte, et kõik inimesed on siis õnnelikud? Ei ole, näiteks lastekodu lapsed, neil ei ole vanemaid kes neid armastaks, neil ei ole vanemaid, kes oleksid nende saavutuste üle õnnelikud. Neid ei peetud kas vajalikuks või oli mõni muu saatuse keerdkäik, kuid nad jäeti ilma kõige suuremast armastuse allikast — oma vanematest. See on tavanoore esimene õnn, mida peaks väga hindama, just vanemad, kes hoolivad ja armastavad. Nad ei hooli su materiaalsetest väärtustes, nad ei hooli sinu vigadest ja olenemata sellest, mida sa teed, on nad sul alati olemas ja armastavad sind jäägitult.
Muidugi on meil kõigil ka palju tutavaid, kes sind ümbritsevad. Neid me saame juba tühipaljalt tööl või koolis käies. Aga kas õnn on see kui sul on suur tutvusringkond? Või on õnn see, et sul selle suure tutvusringkonna peale on kasvõi üks tõeline sõber kes on sul alati olemas. Kes rõõmustab koos sinuga, kui sa oled midagi head korda saatnud. Kes kurvastab koos sinuga, kui oled õnnetu. Kes aitab sind igal võimalikul moel, mis on vähegi tema võimuses. Kellega saad sa olla täielikult SINA ISE, ilma et peaksid mõtlema kuidas käitud või peaksid olema valmis ennast kaitsma. Kellega saad lasta ennast täiesti lõdvaks ja kes sind mõistab sõnatult. Kes on õnnelik puhtalt selle üle, et sa oled olemas. Ja sina oled õnnelik, et ta on olemas. Lihtsalt eksisteerib ja veel õnnelikumaks teeb sind see , et ta on sinul olemas, võibolla küll sinust kilomeetreid kaugemal, aga ta on sul olemas. Minul on selline sõber ja ta on ainus, ma ei vahetaks teda mitte mingil juhul ka 100 hea tuttava vastu ära. Kuna tema teeb mu õnnelikuks juba sellega, et ta eksisteerib.
Ja kas õnn on vaid see kui sind õnnelikuks tehakse? Ehk tuleb õnn ka sellest, kui sa ise kellegi õnnelikuks teed? Just see õnn, et oled teinud kellelegi midagi head ja see tänu, mis tuleb aidatu poolt. Mitte jällegi materiaalne, vaid see rõõm, silmade sära, naeratus või kallistus, mis tuleb südamest. Just see, tänu mille saad teise aitamise eest, kes seda vajab. See on südamele suur pai ja toob eneselegi naeratuse suule.
Ehk me ei peaks otsima õnne kuskilt kaugelt. Vaid peaks vaatama just lähemale, iseendasse ja mõtlema ise, mis on meie enese õnn? Kus peitub meie õnn? Ja kui õnnelikud me tegelikult peaksime olema selle üle, mis meil on, mitte mõtlema selle üle, mis meil olla võiks. Nii nagu R. Roltan ütles: „ Mida vähem mul on, seda rohkem ma olen.“ Peaksime enam tunnustama seda, mis meil olemas on ja seda just sentimentaalse tähendusega õnne, mitte materiaalset.
