"Sind otsides": Õde ja vend leidsid oma naistemehest isa
Algas piin ja põrgu
Võõras paigas uue elu alustamine tähendas laste jaoks vihma käest räästa alla sattumist.
Anzelika ja Denissi ema leidis küll uue mehe, kuid see veetis enamuse ajast vanglas. "Kui ta paar kuud kodus elas, siis oli see põrgu ... Külarahvas teadis, mis kodus toimub, aga keegi ei pakkunud abi," pihtis Anzelika.
Ta ütles, et ühe korra proovisid nad vennaga isegi kodust põgeneda. Tegelikult neil aga kusagile põgeneda polnud, sest kõik sugulased ja vana-vanemad jäid kaugele Venemaale. "Emal ei olnud ka kuskile minna meiega ja ta lihtsalt ei osanud mitte midagi ette võtta," mõistab Anzelika, kes nüüd on juba ise ema, toonast keerulist olukorda.
Siiski nentis Anzelika, et ta on oma ema vastand. "Ma ei lase iialgi oma lastele liiga teha!"
Vaid isa on puudu ...
Raskuste kiuste on Anzelika ja Deniss oma eludega praegu rahul. "Põhimõtteliselt olen tõesti tänaseks kõik olulised eesmärgid saavutatud, ainult isa oleks vaja veel," mõtiskles Deniss.
Anzelika meenutas oma koolipõlve: "Käisin koolis ja pidin koostama sugupuud, kuid jätsin selle tegemata. Mul oli üks oks, kus on minu ema, vend ... Ma kunagi ei esitanud seda. Tahan, et mu tütrel oleks koolis võimalik oma sugupuu teha."
Ka Deniss tunnistas, et ainus, mida ta oma isaga kohtumise juures kardab, on see, et isa ei tahagi neid näha ...
"Mu oma isa on puudu. Oleks või piltigi. Paneks seina peale ja ütleksin, et see on sinu vanaisa."
Kohtumine Tartus
Küsimuse peale, miks Valeri oma tollase naise Tatjanaga nii ruttu lahku läks, kostis mees: "Ilmselt olen kõiges süüdi mina. Või minu vanemad ..." Mees tunnistas, et lapsed olid tema jaoks tol ajal tähtsad.