Herbie Hancock - milline vaim, energia ja hoog!

Jazzilegend, pianist ja helilooja Herbie Hancocki esinemine Nokia kontserdimajas tekitas vastakaid tundeid ... Seitse aastakümmet turjal, aga mees klimberdas kui seitsmendas taevas, milline vaim, energia ja hoog!

Show käivitus oma veerandtunnise jazz fusion-funk looga, mille jooksul pillimehed oma soleerimisoskusi demonstreerisid. Siis tutvustas 70aastane maestro oma bändi liikmeid ja kiitis Eesti toitu, mida ta olevat kaks päeva ühes oma kamraadidega söönud. Sellest kõhutäiest tulevat energiat lubas Herbie Hancock käimasoleval kontserdil kõlava muusika läbi väljutada.

Siis pajatas Herbie oma viimasest albumist nimega “Imagine Project”. Tundub, et teenekas vanahärra tahab veel enne parematele jahimaadele siirdumist maailma parandada. Emmata erinevaid kultuure ja neid rahu ning üksmeelega kokku sulatada. Pisut nagu Sting. Kõige paremate kavatsustega.

Ilmselt oli saalis palju neid, kellele need etno-popi eksperimendid meeldisid, aga oli kindlasti neid, kes need lihtsalt viisakalt ära kannatasid. Neid hetki aga jagus oma viie-kuue eest.

Esinemise lõpuosa soololugu klaveril algas paljutõotavalt, seejärel kiskus maestro ehk liigagi sügavaks ning küllap kaotas mõnegi kuulaja tähelepanu.

Aga nii kui läks funkyks ja funiks, olid Herbie Hancock ja tema bänd fantastilised. Särav. Särtsakas ja pimestavalt proff.

Ja maestro ise - seitse aastakümmet turjal, aga klimberdab kui seitsmendas taevas, milline vaim, energia ja hoog sees. Iseäranis lahedad olid endale analoogsüntesaatori rihmaga selga ajanud Herbie koomilised kahekõned basskitarristi ja eriti kitarristiga. Viimane, Benini poiss, oligi lava säravaim staar vana enda kõrval. Mehe kitarr kõlas tükiti kui trompet või saksofon ning parimad lauluosad tegi just tema.

Lõpp hea kõik hea – just viimase loo ja lisapalana tegi Hancock taas funkyt ja fusioni ning teenis kauakestvad kiiduavaldused.