Aigi Vahing: Ihaldasin tuntust, imetlust, seiklust, kirge, riski ja verd

"Ihaldasin tuntust, imetlust, armastust, omaksvõttu, seiklust, kirge, riski, verd. Minusugune ei saakski muudmoodi kui oma varju just sellisel moel - kordagi risti ette löömata, ning väga põhjalikult - läbi töötada. Ei olnud raisatud aeg, olgugi, et küünal põles kogu aeg," tunnistab Aigi Vahing, kes oli aastaid kohaliku seltsielu säravaim täht. Praegu elab juba aastaid Aigi Ameerikas ja andis hiljuti välja raamatu "Valik".

Täna vastab Aigi Publiku lugejate küsimustele. Ausalt ja häbenemata. Seda tasub lugeda!

Mis tooks sind Eestisse jäädavalt tagasi?

Kui minu sisemusest tuleks signaal Eestisse kolida, ei mõtleks ma kaua, ega kaalutleks, vaid asuks kohe asju pakkima. Hetkel ütleb aga sisemus, et olen õiges kohas. See võib hetkega muutuda!

Millistel tingimustel oleksid nõus siin elama ja mida peaks Eesti sulle pakkuma?

Olen hakanud mõtlema hoopis selle peale, et mida oleks minul Eestile pakkuda? Oleksin ma Eestile kasulikum siin või sealpool ookeani? Olen seda usku, et kui püsida kõiksuse harmoonias, tunneb inimene end kõige paremini just seal, kus teda ka kõige enam vaja läheb.

Millest sa Eesti juures kõige enam puudust tunned?

Mullast. Side maaga on tähtis mulle. Võib ju küsida, et miks ma siis Eestis pole kui ma selle maa, mulla järgi igatsust tunnen? Olen aga hakanud aduma, et kodumaalt lahkumine oli mu isikliku arengu seisukohalt ülioluline samm - muudmoodi ei saanudki minna. See on olnud minu tee loomulik osa.

Miks on paljud eestlased nii kibestunud?

Millist rohtu sa neile selle vastu annaksid?

Kibeduse vastu aitab enda koha leidmine. Mulle tundub, et Eesti pole leidnud oma kohta veel. Kes me oleme? Mida me saame maailmale pakkuda? Just sellistena nagu oelme? Kibeduse vastu aitab fookuse muutmine - sisemine transformatsioon - selle asemel, et kibestuda - maailm pole justkui andud mulle, seda, mida olen tahtnud või tahan, võib hakata mõtlema, et mida on minul anda maailmale? See on parim vastumürk kibeduse vastu. Fookuse muutmine. Meie anded pole mitte selleks, et silma paista, vaid selleks, et teenida.

Millist rohtu eestlasele kibestumise vastu annaksid?

Eestlased on olnud keerulise saatusega rahvas, meil on olnud palju kannatusi. Selle asemel, et läbi anastajate süüdistamise ohvri rollis püsida, võiks a) tunda rõõmu sellest, et olgugi, et meil on olnud palju võimalusi välja surra, soovib Kõiksus meid näha planeedil endiselt elusana!, 2) Kui nii, siis mis on meie ülesanne? Mida saab Eesti rahvas pakkuda maailmale? Kannatused on tegelikult empaatia alusmaterjal. Kui suuta kibedusest lahti lasta - soovist olla asjade käigu ohver, võib Eesti oma kannatustest elujaatavat jõudu ammutada, ning transformeeruda. Kurtmisest tänulikkusesse viib ainult üks mõte. Ka üksikindiviidi puhul. Ja tuleb õppima andestama. Ainult nii saab vabaks. Kibedus on mürk. Vastumürk peab olema veel kangem. Andestamine on kahtlemata üks keerulisemaid praktikaid.

Olid Eesti seltskonnaelus üks glamuursemaid peotüdrukuid. Kuidas sa täna sellele ajale tagasi vaatad? Tundub see aeg sulle tühise raiskamisena või võid öelda, et oled elanud täiel rinnal?

Ihaldasin tuntust, imetlust, armastust, omaksvõttu, seiklust, kirge, riski, verd. Minusugune ei saakski muudmoodi kui oma varju just sellisel moel - kordagi risti ette löömata, ning väga põhjalikult - läbi töötada. See oli oluline etapp minu isikliku arengu teel. Kohtusin paljude imetlusväärsete inimestega! Kirglikega! Ei olnud raisatud aeg, olgugi, et küünal põles kogu aeg.

Oled rääkinud, et pürid näitlejaks. Kes on sind sellel teel inspireerinud?

Kate Winslet. Ta pole peljanud öelda, et näitlemine on väga raske töö. Ta pole peljanud oma keha. Ta pole peljanud enda ning näitlemise üle nalja teha.

Milline film peletab sinu kurva tuju?

Filmid on imelised asjad, kuid väga kange kraam. Tarbin ettevaatusega, mõõdukalt. Üks film, mis meenub, on F. W Murnau "Sunrise - A Song of Two Humans". Filmis on kenasti näha kuidas kõige jubedamast sündmusest võib alguse saada midagi täiesti uut, süütut ning puhastunut. Kurva tuju puhul minu arust filmid ei aita. Aitab jalutuskäik kui seda soovitakse teha! Filmid aitavad aga apaatia puhul, arvan.. Kirgastavad, kui on head.

Aga milline on sind tugevalt mõjutanud?

Üks selline on olnud minu jaoks Lars Von Trieri "Laineid murdes", mis täitis mu tohutu inspiratsiooni ning energiaga. Olin jõudnud "Valiku" kirjutamisega lõppu ning lõpu jaoks nappis inspiratsiooni, tundus. Ootasin mingit tõuget, mis vähemasti apaatiast välja lükkaks. Just sel ajal juhtusin nägema toda filmi, mille lõpp mu käivitas ning andis kindluse, et minugi raamat saab tolle ainuvõimaliku lõpu. Ja sai ka.

Ostsin ja loen praegu Sinu raamatut "Valik". Kuigi ma ei kannata söömissõltuvuse all, kõnetavad Sinu read mind siiski. Just sellepärast, et oled neis (mulle tundub) täiesti aus. Tahaks ka olla nii, aga vist veel ei suuda. Kuid Sinu raamat igatahes on pannud mitmele asjale mõtlema, nii et osi lehekülgi loen igaks juhuks 2 x, et ridade vahele ei jääks.

Küsimus: Tahaksin küsida, et millised raamatud on aidanud Sind enim Sinu otsingutel?

Praktikatest ja mõtetest saab küll aimu ka teatud määral "Valikust", ent kas on olemas raamatuid, mida lugedes said mõtlemisainet või inspiratsiooni oma teel? Või siis mõni inimene - tema mõtted? Või pigem mitte liiga palju lugeda teiste mõtteid?

Inspiratsiooniga on nii, et seda tuleb küsida. Näiteks võib paluda Universumit, Jumalat, Maa Ema, ükskõik keda ning mis nimega, kuid midagi endast kõrgemat, ning öelda: näita mulle teed. Ning siis usaldada, et abi saabub sekundiga, ning teada, et see, mis saabubki, ongi abi. Näiteks võib mõni sõber raamatu kinkida, kusagilt sisemusest võib kerkida teadmine järgmise sammu kohta, see tuleb siis astuda; vaatevälja, kuuldekaugusesse võib ilmuda mingi asi, vestlus, mingi muu teeviit või vastus. Silmad, kõrvad, sisetunne tuleb ergas hoida, ja see teeb elust huvitava! Jumal (kõrgem teadvus, misiganes nimega seda nimetada) räägib meiega läbi teiste inimeste ning intuitsiooni kanali kogu aeg. Raamatud aga: üks hetk mõistsin, et kõik õiged raamatud saabuvad inimese ellu just õigel ajal, need tuleb ainult osata vastu võtta, mitte ära põlata! Vähemasti mul oli alguses tendents seda teha. Täiesti mustast august kiskus mu välja Nietzsche "Zarathustra". Väga hea raamat on olnud Caroline Myss'i "Anatomy of the Spirit", mis on eesti keeles vist ilmunud "Hinge anatoomia" nime all. Teisi inimesi tuleb kuulata valikuliselt. Tuleb teha vahet kas inimene kõneleb sinuga läbi omaenda isiklike hirmude või neutraalse Tarkuse. Toda viimast tasub kuulata.

Aigi lugu on kindlasti siiras. Inimesel ei ole kerge elada, kui tal on vastuolud iseendaga. Ise olen praegu juba mitmeid aastaid sügavas masenduses ning sellest väljatulek ei ole sugugi kerge. Inimesed tihti peavad ainult enda muresid kõige tähtsamateks, ei mõista teiste probleeme või ei pea neid üldse olulisteks. See, mis näib ühele inimesele tühisena, võib olla teise jaoks kõige tähtsam.

Küsimus: Kuidas saab masenduses/depressioonis olev inimene ennast ise aidata?

    Oma masendusse, depressiooni tuleb suhtuda austusega. Tegemist on külalisega, kes on tulnud midagi olulist rääkima. On psühholoogilist depressiooni, mille vastu aitavad ka ravimid - siinkohal ei oska sõna sekka rääkida, kuna pole tarvitanud neid. Kuid spirituaalne depressioon on midagi sellist, mida ei tohiks küll ravimitega tuimaks teha, kuna see on võimalus oma pimedast ööst läbi kõndida ning inimesena kasvada. Soovin uurida kirjandust "hinge pimeda öö" kohta (näiteks Thomas Moore'i "Dark Nights of the Soul"), aga ka pühakute tekste. Psühholoogilise depressiooni kohta on hea raamat "The Mindful Way Through Depression - Freeing Yourself From Chronic Unhappiness" koos spirituaalsete praktikatega (Mark Willims, John Teasdale), ning parim kombinatioon oma depressiooni austavalt ravida on minu arust otsida abi nii raamatutest kui ka inimestelt. Esmalt aru saada depressiooni laiemast tähendusest - vaatevälja laiendada. Ning siis pole halb mõte leida endale depressiooni tee läbimise perioodiks teejuht, olgu see arst, vaimne õpetaja, või kirikuisa, sest me ei pea neid etappe läbima üksinda. Me pole loodud selle jaoks! Kusagil on alati keegi, kes on kõndinud samal rajal. Uhkusele ei tohi alla jääda. Punkt. Me ei pea olema üksinda.

Kas pead võimalikuks, et kui oled buliimiast täielikult vabanenud, suudad selles probleemis ka teisi aidata?
Kindlasti saan aidata sellega, et jagan infot selle kohta, mis aitas minul buliimiast paranema hakata.
     
Kardad sa, et buliimia võib su ellu mõne suurema tagasilöögi järel tagasi tulla?
     
Paranemise teel on selgunud, et kriisiolukorrad, mis varem buliimilisi tsükleid vallandasid, enam ei ohusta, kuid seda enam tuleb silmad lahti hoida selle nn argipäevapahna ees. Üks pisike asi siin, ärritus seal, miskit läheb nässu, hirmu, ebakindluse paisumine ja nii edasi, ja juba võibki kõik kummuli käia. Mitte asjata ei soovitata paranevail sõltlastel iseendil kogu aeg silm peal hoida - ei tohi muutuda liiga näljaseks, liiga vihaseks, liiga üksildaseks ning väsinuks - need on tagasilangemise soodustajad, kriisi polegi vaja.      

Kas oled lugenud ka printsess Diana kümme aastat kestnud buliimiast ja tema tervenemisest? Leiad Sa enda ja Diana loos sarnasusi?

Printsess Diana võitlusega ma kursis pole.. Samat sorti sõltuvuste käes kannatavate inimeste lood on aga väga sarnased. See on suur ühtlustaja - sõltuvushaigus. Kaovad tiitlid, ametinimetused.. Kõik muutuvad sarnasteks. Sellest arusaamine ravib ka. Et ei olda nii erilised oma hädaga.   
     
Mida ütled noortele, kes end teadlikult näljutavad või on buliimia ukselävel?

Näljutamine, ning toidu välja oksendamine ja üle söömine, on käitumisharjumustena rasket sõltuvust tekitavad. Enne kui end noile harjumustele pikkadeks aastateks ära anda, võib korraks peatuda ning küsida (kui see võimalus on): tahan ma iga hinna eest unustada, või tahan ma iseenda kohta midagi teada saada? Tahan ma haige olla või terveneda? Kui viimast, siis soovitan tõotada iseendale ning universumile tõele jälile saada, ning abi vastu võtta. Hakata abi küsima, st iseennast aitama.
     
Kui tihti mõtled emadusele ja laste saamisele?
Väga tihti pole mõelnud. Armastusega need mõtted siiski tulevad, vahel, seda tean ka.

Sa otsid ennast Ameerikas, kuid kas iga naise tõeline kutsumus ei ole emaks saamine, mis rahustab naist ja aitab ennast leida.
Lapse saamine on kindlasti transformeeriv kogemus. Ma ei eita seda. "Valik" on ju ka sünd. Üks ei välista teist, muidugi. Tahan ma lapsi saada? Arvan, et kui Jumal annab, jaa.
    

Miks sa juuksed ära lõikasid?
Puul on nii, et kui leht on valmis kukkuma, langeb ta maha. Puu ei püüa "lahti lasta", teha otsust, et "millal", piinelda, püüelda, kinni hoida, küsida, mida see tähendab, et leht langes, hakkab langema - leht lihtsalt langeb maha. Minul oli niimoodi juustega. Asjade loomulik käik. Põnev, draamavaba.