Aga lugu järgmine: Olime selle noormehega juba põgusalt tuttavad, suhelnud paari aasta taguselt silmast-silma ja ka interneti teel. Vahepeal ei suhelnud aasta otsa. Kuna otsisin ka vahepeal tööd ja sain hea ja huvitava pakkumise, mis mind küll teise linna elama viis. Aga juhuse või saatuse tahtel sattus ka see noormees sinna linna tööle asuma ja elama. Nägime, kohtusime ja sellest sai alguse meie juba tõsisem tutvus. Suvest sai sügis ja siis hakkas noormees käituma veidi kummaliselt, oli eemal minust mõned päevad jne. Tuli tagasi ja vandus tugevat armastust, saates mulle eemaloldud aja sees ilusaid sms-e ja ka helistas vahel.

Aga siis ilmus ta väikese pausi (1 nädal) järel jällegi välja ja ütles, et on mulle valetanud ja varjanud mu eest seda, et ta ei ole oma eelmist suhet veel korralikult lõpetanud ja ka naine ja laps on sinna linna elama asunud, aga tahab olla minuga ja armastab mind (ta oli paar päeva tagasi naisele öelnud, et tal on teine inimene, kellega ta tahab olla koos ja elus edasi minna). Tal on ka eelmisest elust poeg (4-aastane), keda ta väga armastab.

Ma teadsin tema pojast ja teadsin koguaeg, et nende suhe on läbi. Sel momendil ei oska ma muidugi kirjeldada seda tunnet, mis mind valdas, aga ma armastan seda noormeest. Olime rõõmsalt jälle paar päeva koos, kui ta hommikul tööle läks ja õhtul enam tagasi ei tulnud…??? On muidugi arusaadav, et ta läks koju tagasi, aga MINA… Ta ei ole ka sellest ajast saatnud mulle ühtegi sms-i ega ka helistanud. Olen saatnud ise talle mõned sõnumid, aga ka neile ei ole ta reageerinud. Kas ma peaks ta unustama ja edasi oma eluga minema või võitlema tema eest, sest minu kodu võti ja ka tema mõningad asjad on minu pool. Kuigi südames ma tean, et vaatamata kõigele, ma armastan teda ja tahan teda tagasi.

Mann, 29

Käin ühes spordiklubis juba 4 aastat ja esimesel kahel aastal ma seal eriti tähele ei pannud kedagi, aga nüüd eelmisel kevadel (selle aasta aprill-mai) hakkasin seal silma ühele noormehele, keda minagi seal igal hommikul näinud olin. Lõpuks nägin, et ta töötab minu lähedal, hakkas teretama, siis käega viipama ja lõpuks üks noormees spordiklubist tutvustas meid. Ise sain aru, et ta ei tihanud ehk kohe ise tulla ja lasi tutvustada, kuna see, kes meid tutvustas, minuga igapäevaselt trennis suhtles.

Saime tuttavaks, siis üks päev kutsus kohvile, küsis mu huvide kohta jne, siis kutsus päevitama, sealgi vestlesime. Vahepeal oli väike paus ja siis käisime jälle koos väljas, jalutasime keset ööd, jällegi uuris, mis tüüpi mehed mulle meeldivad, kas mul varem kedagi olnud ja mis mulle meeldib jne, nagu ikka. Küsis, kas ma kartsin teda algul, et olin nii vaikne. Ma lihtsalt tagasihoidlik, aga samas otsekohene.

Nüüd siis peamine: tal on elukaaslane tegelikult, aga mulle on jäänud mulje, et see ongi nagu ainult elukaaslane, et miks muidu mees sädet mujalt otsib? Meil seks klapib ja suudlused on pikad ja minul on tekkinud tunded tema vastu. Ise ei taha ma midagi küsida, et mitte rikkuda ära seda ilusat hetke, mis praegu on. Ma usun, et ta teab, et ma tean tema elukaaslasest, kuna suvel ta juhtus minust mööda sõitma koos oma elukaaslasega ja see noormees nägi mind tookord väga hästi.

Ütleb, et ma olen ilus tüdruk ja käib mul külas ja külvab suudlustega üle. Mis ma nüüd teen? Kas ma lasen asjadel minna ja vaatan, kaua ta niiviisi vastu peab või peaks kuidagi läbi lillede ikkagi märku andma?

Treenija, 24

Dr. Noormann vastab

Nendes kirjades võitleb armastus abielutruudusega. Seda juhtub paraku sageli ja see on väga raske siseheitlus igale osapoolele. Ning sellesse sekkumine ei olegi õigupoolest ainult psühholoogia probleem, vaid eetika probleem. St et ei allu psühholoogia stereotüüpsetele seaduspärasustele, vaid tulenevad lastetoast, kodusest kasvatusest, moraalitõekspidamisest ning võivad tingida iga erineva inimese erineva käitumise.

Kas armastus ja abielu on igal juhul ja tingimusteta seotud? Kui on, näib abielu lõhkumine uue armastuse nimel õigustatud. Kuid samas ei ole siis ka sellest uuest tundest tekkinud suhe kaitstud taas uue võimaliku kiindumuse täpselt samade tagajärgede eest. See veendumus tekitab arusaama, et truudus kehtib ainult armastuse ajal.

Kui armastus ja abielu (kooselu) ei ole meie kõlbluse seisukohalt seotud, tuleb abielutruudusele leida teistsuguseid mõistetavaid seletusi. Levinuim neist on arusaam, et minu ihu ja hing kuuluvad vaid minule ja kellelgi teisel — ka abi- või elukaaslasel — ei tohi sellele mingit õigust olla. See veendumus tekitab käibetõe, et armastuse nimel on lubatud truudusenõuet eirata. Praktikas tähendab see siis abieluvälist suhet, armukest, topeltelu.

Kas tahame või mitte, mõlemaid mõtteviise on palju. Ja võiks öelda, et polegi hullu, kui selles kolmnurgas kuuluksid kõik kolm samasse mõttelaadi.

Esimese variandi puhul elavad inimesed abieluvälise või abielus inimesse armumise üle kibemagusa salatundena ning selle tunde pühadus ei luba kellegi abielu lõhkuda. Mis on mõranenud, läheb katki iseenesest, aga seda provotseerida ei tohi. Teise variandi puhul on tegemist „avatud abieluga“, kus abieluvälised suhted ei näigi asjaosalistele probleeme valmistavat. Kunagi hakati seda nimetama „staaride abieluks“, sest oli omane näitlejate suhetele.

Aga need kaks erinevat abielutruuduse käsitlust suhetekolmnurka ei sobi. Kui ühele neist kolmest on abielu (aga ka kooselu, püsisuhe) seotud nõudega südame- ja seksuaaltruudusest, ülejäänud kahele aga mitte, on sellesse kolmnurka väga tõsine psüühiline konflikt sisse programmeeritud.

Inglise abielueetika leidis kunagi lahenduse loosungis „Minu kodu on minu kindlus“, mida abielusuhete seisukohalt tõlgendati nii, et kodu olgu võõrastest tunnetest ja võõrastest suhetest vaba. Mida elatakse väljaspool kodu, on igaühe oma asi kuni piirini, kus see kodule ohtlikuks või häbistavaks võib saada.

Abielusuhted, millest siiani jutt, on kahe inimese suhted. Aga nende kõrval on ka peresuhted — st ka kõik lastega seonduv ja nende nähtavad või nähtamatud huvid eelpoolräägitu taustal. Siingi on inglise kõlblus selle defineerinud väga arusaadavalt: „Perekond on majanduslik-kasvatuslik liit“. Sisuliselt tähendab see prioriteetide rida, et kõige ülesemad on pere majanduslikud ja laste kasvatamise huvid, aga südame- ja voodihuvid — ka abieluvälised — tuleb neile allutada. Loomulikult eeldab see siis ka peresisest väga korrektset suhtlemiskultuuri, mitte sellist kalaturu kaklemise mikrokliimat, nagu meil probleemide tekkides tavaks on saanud.

Teie Dr. Noormann