Vanus ei ole määrav - kehtib mõlemat pidi?
Mida kaugemale ajas tagasi vaadata, seda enam kohtame näiteid, kus vaevu lapseeast väljatulnud tüdrukud on pidanud abielluma keskealiste meestega. 20. sajandi alguseks on olukord sedavõrd paranenud, et tegemist on vähemalt täiskasvanud inimestega. Ent kestvalt esineb kaks seaduspärasust: a) naine ja mees võivad olla ühevanused, b) mees võib olla vanem kui naine, ent kunagi mitte vastupidi. Kaaslasest vanemat naist ja sellist suhet üleüldiselt taunitakse ka läbi kogu nõukaperioodi.
Näiteks võin tuua oma vanaema. Asudes koos elama oma esimese elukaaslasega, oli ta 22-aastane ja mees 20-aastane. Mehepoolne suguvõsa mõistis mu vanaema hukka "noore poisi eksitamises", sobimatuses ja ei minetanud seda teemat nende kooselu vältel. Sugulaste versioonis isegi suurendati nende vanusevahet, et üle dramatiseerida olukorda. Kõlab absurdselt, kas pole? Või võtame kaks 20. sajandi poeeti: Marie Under ja Artur Adson. Esimene sündinud 1883. aastal, teine 1889. aastal. Nad kohtuvad esmakordselt 1913. aastal. Adson on 24 ja Under 30. Ei kõla sugugi nii hullult, aga ometigi on Under meestesse puutuvate teemadega 20. sajandi alguse kõlbelise allakäigu võrdkuju tollase ühiskonna silmis.
Nüüd oleme jõudnud uude milleeniumi ja ka uude sajandisse. Lääne demokraatia suunaks, mille osa me meeleheitlikult üritame olla, on totaalne võrdsus kõigile ja kõiges, mida peetakse õigeks. Tolerantsus peaaegu igasuguste suhtevormide osas. Kas ühiskondlikult tagurlikud arusaamad vanuselisest erinevusest on jäänud mineviku süngetesse varjudesse või vaatavad tänapäevalgi meile vastu?
25-aastaste ja vanemate inimeste puhul ei tehta enam sellest probleemi. Keskendume aga noortele. Olles küsitlenud tüdrukuid vanuses 16-20, võin tõdeda, et tüdrukud, kellel pole noorema poisiga käimise kogemusi, suhtuvad sellesse põlastusega. Põhjused on tavalised: teiste arvamuse pelgamine ja veendumus, et kõik nooremad „kutid“ on ebaküpsed. Täisealine noor on sageli küll küpsem kui mõni aasta noorem alaealine, ent küllaltki sageli võime ka kontrastina vastupidist näha. Loomulikult on küsimus konkreetsetes indiviidides, on raske üldistada mingit kindlat vanust ebaküpseks ja teist küpseks. Teatavasti üldistamine ja stereotüübid on põhilised sallimatuse põhjused.
Siiski oleme jõudnud üleminekuperioodi, mil on näha muutusi. Idee antud teemaarenduseks tekkis gümnaasiumisse minnes, kui mitmed mu meessoost sõbrad endale kaaslase abituuriumi seast leidsid. Praegu, kaks aastat hiljem, on need suhted ikka veel püsivad. Veelgi enam: neid poisse ka respekteeritakse nende eduka suhte pärast, seeläbi on nad tõestanud enda küpsust.
Ma ei väida, et selline suhe oleks tingimata parem, ent olen veendunud, et see ei ole sugugi kehvem „traditsioonilistest“ suhetest. Ma ei poolda isiklikult suure vanusevahega suhteid, ent väikese erinevuse korral ei tohiks ennast vanusest häirida lasta. Milleks seada liigseid piiranguid oma õnne otsinguile?
