Mõõn või tõus- tulevik on meie kätes.
Alustama peab muidugi maast madalast. Läbima lasteaia, esimesed klassid, õppima korralikult, ega kõik ei peagi olema viied. Ega ka neljad, paar kolme võib ka tunnistusel olla. Ega viieline tunnistus sulle head töökohta tulevikus ei garanteeri. Peab ise nägema vaeva, et selleni jõuda. Olla valmis kõigeks halvaks, mõõnaks. Siis tulevad ka tõusud, mis tõstavad kindlasti eriala väärtust.
Lõpetades põhikooli saad valida kahe tee vahel, kas minna edasi õppima eriala kutsekooli või minna edasi gümnaasiumi. Kutsekooli ja gümnaasiumi vahel ei ole suurt erinevust peale selle, et kutsekoolis saab õppida lisaks endale sobivale erialale lisaks veel keskharidust, kooli lõpetades on sul võimalik teha riiklikud eksamid ja kutseeksam. Minnes seda teed, et valida gümnaasiumi tuleb arvestada asja oluga, et läheb kauem aega ja alles lõpetades gümnaasiumi saad minna õppida soovitud ala. Kui see, kutseõpilane kes läks peale põhikooli õppima kutsekooli, saab juba nüüd tööle minna, kuid tal on ka võimalus veel midagi muud õppima minna. Teeb lihtsalt riigieksamid ära ja läheb kas ülikooli või kuhu hing ihaldab. Sama lugu gümnasistiga. Riigi eksamid tehtud saab on suurkooli uksed lahti, kas siis tasuta kohale või tasulisele, seda näitab ainult see kui head on su eksami hinded ja osaliselt su tunnistus. Muidugi võib astuda ka kõrgkooli.
Peale ülikooli või kõrgkooli lõpetamist on sul teed üsna valla. Kuid siiski ei saa sa igat tööd, mis hing ihaldab. Tuleb konkureerida teiste sama arukatega nagu sa ise, kes võivad olla isegi sinu enda lõpetatud koolist kui, kes läbis sama tee kutsekooli kaudu. Asjatu on ajada end pabinasse, sellega et järsku mind ei võeta vastu, äkki ei ole see ikkagi see mida ma tahan, tema on kindlasti parem minust. Ma parem lahkun ja lähen teise töökohta. Selliste mõtetega ei ole vaja ennast närvi ajada, parem keskendu oma tugevatele ja nõrkadele külgedele, kuidas muuta nõrgaks tugevaks, seda kõike selleks, et töö andja näeks kui hea töötaja sina oled, sind ei tohiks huvitada teise olemus seal ukse taga, sina oled ju ukse ees ja räägid arvatavasti oma tulevase tööandjaga.
Varsti sa ise mõistad, et kõik see oli mõttetu. Intervjuul olles sa rahuned ja keskendud arvatavasti oma jutule, mida suust välja ajad. Hästi minnes helistatakse sulle järgmisel nädalal ja teatatakse sulle, et sina said selle töökoha endale. Halvimal juhul ei saa seda töökohta sina vaid see kelle pärast sa muretsesid ja tegid talle seda tehes põhimõtteliselt ukse lahti.
Halvimaks juhuks võib pidada seda, lõpetad tänaval, ilma pere, kodu ja rahata. Passid külma ilmaga kusagil mahajäätud maja keldris, kaetud ajalehtedega, et sooja saada. Võtadki selle enda koduks, hakkad põrandale lõket tegema, et veelgi rohkem sooja saada, korjad pudeleid, et raha saada. Sorid prügikastides, et leida midagi hamba alla või lootes, et inimesed on ära visanud mõned vanad riided. Mida kahjuks täna päeval juhtub aina vähem. Inimesed on taibanud, et kasutatud riiete eest saab raha ning nad viivad need kas siis kasutatud riiete poodi või annavad resve…. Keskusesse.
Õnneks leidub neid inimesi, kes annavad oma vanad riided taaskasutusse, ehk annavad heategevusse. Kus siis need liiguvad kodutute varjupaika. 21. Sajandil on hakatud looma rohkem selliseid asutusi ning seal saab kõike mida kodutul vaja. Paremates varjupaikades on pesemis ja ööbimis võimalus, muidugi ka söömise võimalus. Halvemais on ainult söömis võimalus. Nüüd ka uute riiete võimalus, talveks paksemalt riidesse ja suveks natuke õhemalt. Kuigi kodutud kasutavad neid päras palju on ka hulkureid, kes ei tõsta oma jalga sinnapoolegi.
Tippu jõudmiseks Ei piisa ainult heast tunnistusest ja sellest mitu kooli sa oled läbinud. Kui tahad head ja sissetoovat eriala siis peab tegutsema ja teadma väga palju, olema palju nutti, tarkust, oskust ja mis kõige tähtsam, see eri ala peab sind ennast huvitama. Muidugi ei teeks paha algkapital ja mõned teadmised ärialusamisel.
