Mõistus versus Tunded: Suhte lõpetamine

Kõik oleme elus kokku puutunud olukordadega, mil meie mõistus ja tunded eri keelt räägivad. Kahjuks on otsuse langetamine sellistel puhkudel just kõige raskem.

Öeldakse ju, et südant käskida ei saa. Tunded võivad tekkida just sellise inimese vastu, kellega pole vähimatki lootust alustada head suhet või seda hoida.

Tunded võivad ju olemas olla, kuid need pole piisavad, et olla koos õnnelikud. Seda just sellised juhul, kui nende kahe inimese maailmavaade ja elu eesmärgid on lihtsalt liiga erinevad.

Muidugi olen kuulnud, et räägitakse ju, "Kui armastus on olemas, siis milles probleem." Kuid minu arust peaks leppima faktiga, et me ei ela muinasjutus, kus printsessi ja vaese karjuse armastus lahendab kõik erinevused.

Loomulikult ei saa teha ettekirjutusi, et kui suurte erinevuste ja probleemida korral keegi oma suhte lõpetama peaks. See pole õige ja õiglane. Iga inimene on unikaalne ja täpselt nii on seda ka iga suhegi.

Teame, et suhte lõpetamine on raske mõlemale osapoolele. See pole kunagi kerge. Kuidas keegi sellest üle saab on ainult enda teha. Eks see oleneb loomulikult isiksusest ja sellest, kas inimene on tunde- või mõistuseinimene.

Mina olen leidnud, et olen mõlemat, ma saan aru mõistusega, mis on õige otsus. Kuid mu tunded ei taha sellega kuidagi nõustuda. Ja seega nõuvad mõned otsused päris palju aega, et nendest üle saada.

Millised on teie kogemused suhete lõpetamisel? Kas teie elu valitsevad tunded või mõistus?