Mida rohkem räägid tõtt, seda rohkem saad pidutseda!
Eks vanasti sai ikka igasuguseid lugusid kokku luuletatud - kui lihtsalt sõbra juurde minek ei kõlvanud enam, siis sai valmis mõeldud klassiõhtuid, filmiõhtuid ja kõike muud, millega nii kogemata kaasnes ööseks jäämine, sest telefonile vastamine läks meelest ära või oli viimane hääletu peal ning kell olevat liiga hiline trolliga sõitmiseks ning muidugi ei tohiks vanemad ennast järgi tulemisega vaevata.
Ajapikku muutus valede genereerimine aga vägagi tüütuks, ideed hakkasid otsa saama ning pidusid tekis rohkem kui ainult nädalavahetusi. Ei saanud ma ju ometi käia filmiõhtul kaks õhtut järjest?
Ühel hetkel otsustasin öelda, et ma nüüd lähen peole. Oli alles imelik idee, aga ma tõesti ei tahtnud enam valetada. Ma mäletan hästi seda, sest ma olin 14-aastane. “Ema, ma lähen peole!” ütlesin ma kodust lahkudes. Võite vaid arvata, mis ta mulle vastas. “Okei, anna märku, kui kohal oled. Saada aadress ja kõik muu, eks?” Šokk. Ma olin enda potentsiaali raisanud valetamisele tõerääkimise asemel!
Peole minnes, on hea öelda vanematele, kuhu ja kellega sa lähed. Neid huvitab eelkõige sinu turvalisus ning selle tagamiseks oleks hea vähemasti teada, kus ja kellega oled. Vajadusel saab alati helistada sinu sõbrale/sõbrannale.
Tavaline reedene õhtu
On reede - ma tulen koju veedan aega, kuni sätin ennast riidesse ning lahkun kella poole üheteistkümne aegu. Mu vanemad on sellega harjunud. Tavaliselt ma ütlen neile kellega ja kuhu ma lähen, kuid viimasel ajal on piisanud sellest, et ma ütlen, et saadan sõnumi, kui kuhugi kindlasse kohta olen jõudnud.
Neil ei ole minu pidutsemise vastu mitte midagi, sest see on loomulik osa noorusest ning ma olen hästi tuttav seadusandlusega ning hätta ei jää. Ka ei ole ma kõige lollim noormees siin ilmas - tüli ei nori, kellelegi vastu nina ei torma andma ja alkoholi ei kuritarvita.
Vaikiv kokkulepe on see, et kui häda on käes, siis võta telefon ning helista - küll vanemad aitavad. Tõesti aitavad, au ja kuulsus neile selle eest. Nad on ikkagi sinu vanemad ja alguses võivad su kallal küll ilkuda, kuid ega siis halva pärast. Nad on siiski natukene nördinud, et pidid ennast poolest ööst üles ajama ning sulle kuhugi teisse linna otsa järgi sõitma.
Kogu pidutsemine on tegelikult puhtalt usalduse küsimus - kui su vanemad usuvad seda, mis sa ütled, siis on kõik korras. Suhteliselt harva olen ma öelnud, et ma lähen kellegi sõbra juurde ööseks, palju õigem tundub öelda, et ma lähen pidutsema. Nii ei pea ma kartma, et ma jään vahele ning kui isegi olen ennast purju joonud, siis julgen vanemad äärmises hädas järgi kutsuda.
Soovitusi pidutsemiseks
Väike nipp nendele, kes kardavad politseid - ärge kartke! Eesti Vabariigi Lastekaitse seaduse § 23 lõige 2 ütleb päris selgelt, et need, kes on saanud vähemalt 16-aastaseks, võivad mööda tänavaid hulkuda kas või öö läbi. See ei tähenda aga seda, et tohiks olla purjus või suitsetada.
Kõige kindlam viis vältida pahandusi on viibida võimalikult palju siseruumides ning liigelda suurema seltskonnaga kui üksi, hoida mobiiltelefon laetuna ning rahakott südame lähedal. Ja hea oleks mäletada, et see, kes enim joob, ei ole kõige kõvem vend!
