Austus tuleb välja teenida, igaühel
Lapsevanemad, õpetajad, vanavanemad, kuulsad inimesed - neil kõiki ühendab teatav võim meie üle. See võim on teataval määral peidetud, kuid on meie võimuses seda nõrgestada. Need on inimesed keda me austame. Pahatihti lihtsalt niisama, olenemata nende tegudest ning käitumisest meie või kellegi teise vastu.
Selline käitumine represseerib meie endi väärtushinnangute kujundamist ning röövib meilt teataval määral otsustusvõime. Kui kõrvale heita fakt, et sinu vanemad on sinu loojad siis tihtipeale võivad nad olla ebaõiglased ning käituda irratsionaalselt. See ei ole käitumine, mida tuleks sallida ning austada.
Inimesi tuleks austada käitumise järgi ning austus tuleb meil kõigil välja teenida. Peaministrit või linnapead austada lihtsalt seetõttu, et ta on sellele ametikohale jõudnud on mõttetu. Tähtis on tema suhtumine ning meie hinnang sellele.
Suure tähtuse omandab ka tema enda väärtustekogu ning vaated. Nende mitte klappimine isiku personaalsetega on piisav põhjus austuse mitte omamiseks ning seda ei saa hukka mõista. Üksteise austamine on ka aksepteerimine, mis on väga oluline osa sellest. Ilma üksteise aksepteerimiseta on ükskõik milline austus sisutühi ning ei anna meile mitte midagi peale moraalsete ja emotsionaalsete kohustuste.
Mõeldes igakord sellele, kas keegi aksepteerib sind, usaldab ning väärtustab saame me kujundada enda austatud inimeste ringi palju objektiivsemalt. Selline käitumismudel aitab meil olla eneses rohkem kindel ning kujundada vabamalt enda seisukohti.
