Miks on raamat paljudele pigem kohustus kui mõnus ajaviide?
Mind nakatas kirjanduspisik üsna varakult. Esimeses klassis luges mu isa mulle juba "Sõrmuste isandat" ette, mis mulle kusjuures väga meeldis. Meeldib praegugi. Raamatuid on mulle alati meeldinud lugeda. Põhiliselt loen fantaasia-, ulme- ning noorsookirjandust, aga vahel satub näppu ka mõni krimka.
Kohustuslikku kirjandust ma ei vihka, kuid ega ma sellest just ülemäära vaimustuses ole. Meie koolis pannakse suurt rõhku just ajaloolisele kirjandusele nagu nt. C. Bronte "Jane Eyre", E. Bornhöhe "Tasuja" ja J. Krossi "Mardileib". Teine tüüp kirjandust on midagi noorsooromaanide sarnast. Valik on aga üsna veider ning üldsegi mitte ajakohane.
Mina leian, et noorsookirjandus on väga hea viis saada aru aja- ning eakohastest probleemidest ja vaadelda nende lahendusi. Teemadeks on enamasti suhted, kool, narkootikumid, alkohol ning iseseisvumine.
Raamatuid, milles avastad enda jaoks vajaliku(d) või huvitava(d) teema(d), on palju lihtsam ning toredam lugeda. Kui aga raamat on igav või keeruline ning sa loed selle läbi lihtsalt sellepärast, et õpetaja käskis, siis ei pruugi sulle raamatu sõnum kohalegi jõuda ja pärast ei mäletagi, millest raamat rääkis.
Samas saan ma õpetajatest aru. Üha rohkem noori lihtsalt ei viitsi või ei taha lugeda. Küllap on olemas ka neid, kes viskavad raamatud nurka, et näida lahedad ja ükskõiksed, olgugi, et neile täitsa meeldib lugeda. Siit aga tekib mul küsimus: Millal muutusid raamatud nö "nohiklikuks"?
Veel kakskümmend aastat tagasi lugesid peaaegu kõik raamatuid. Osalt sellepärast, et raamatud olid odavad, kuid ka sellepärast, et inimestele meeldis lugeda. Palju elutarkust omandati just läbi raamatute ning seltskondlikes vestlustes oli kirjandus küllaltki huvitav ning mahukas teema. Kust õpivad aga praeguse aja noored elutarkusi? Filmidest?
Mina leian, et filmid raamatuid asendada ei saa. Üheltpoolt on peaaegu kõik Hollywoodi filmid üsnagi pealispinnalised, eriti noortele suunatud filmid. Sama ei saa aga öelda Euroopa ega Vene filmide kohta, mis pole küll niivõrd levinud ja kuulsad, vähemalt Eestis mitte, kuid on enamasti mahukamad ning sügavamad. Selliseid filme tavalise noore filmiriiulisse jõuab aga üsna vähe, kui üldse.
Noorena loevad pea kõik lapsed hea meelega raamatuid, kuid et ka teismelisi raamatute juures hoida, tuleks teha midagi enamat kui lihtsalt kohustuslikku kirjandust peale suruda. Noor peab aru saama, et lugemine on ajaviide, mitte kohustus. Samuti tuleks noorele arusadavaks teha, et ei filmid ega ümberjutustused asenda raamatuid, sest väga palju sisust ning tarkusest läheb kaotsi.
