Olümpiaadid – õpitavad asjad või loomulik intelligents?

Kuna käes on kolmas veerand, tähendab see päris mitmetele Eestimaa koolinoortele seda, et kätte jõuab nn olümpiaadide aeg. Sellega seonduvalt kerkib üles küsimus, kas olümpiaadidel küsitava jaoks on võimalik õppida, end ette valmistada või enamus sellest, mis seal küsitakse, näitab siiski inimese loomulikku intelligentsitaset?

Oli aeg, mil arvasin, et olümpiaadid näitavad intelligentsustaset. Tundus, et häid kohti õppealaste teadmiste proovilepanekul saavutada on üpris kerge, eriti kui midagigi ilmas toimuvast tead, ning asjad, mida olümpiaadidel küsitakse, on nii suhtelised, et õppida ei ole mõtet: sa lihtsalt kas oled sellest kuskil kuulnud või mitte. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem mõistan ma, et olümpiaadide jaoks ikkagi tasub ja suisa peaks õppima.

Gümnaasiumiastmes ei ole enam nii nagu põhikoolis, et enamus küsitavast näitab su silmaringi ja loomulikke teadmisi elust enesest. Siin tuleb õppida, valmistada end tihedaks ja teadmisi nõudvaks tööks ette ning näha vaeva. See on osalt kindlasti ka sellepärast, et gümnaasiuminoorte olümpiaaditulemused võivad mängida rolli ülikooli sissesaamisel. Muidugi mängib rolli ka su üleüldine silmaring ja teadmistepagas, kuid ka ettevalmistuse roll ei ole siinkohal üldsegi tühine.

Mida arvad sina? Kas olümpiaadid näitavad seda, kuidas inimene üleüldises maailmas orienteerub või pigem seda, kui hästi on ta enne olümpiaadi õppinud ja teemat uurinud?