Häid ja halbu inimesi ei ole olemas
Kogu inimese loomuse kujundab pigem keskkond, kus ta viibib, ning kaaslased, kes teda ümbritsevad. Sellest tulenevalt võib ka kõige meelekindlam isiksus kalduda kord headuse, kord kurjuse poole.
Inimesele on omane eelkõige kohanemisoskus ning võime mitmesugustes situatsioonides erinevalt käituda. On juhtumeid, kus ka kõige vagamad on kriisiolukordades muutunud omakasupüüdlikuks ning õelaks. Laialdasemalt on tuntud näiteks lennuõnnetused ja muud katastroofid, kus toidu puudumisel on ainsad ellujääjad pääsenud vaid tänu kannibalismile. Kahtl en, et kujutaksime kunagi ette, et inimene meie kõrval on üldse võimeline sellisteks te gudeks. Ometi pühitseb eesmärk abinõu ning vahel tuleb teha pöördumatult kahetsusväärseid otsuseid, et enda nahka päästa.
Mõne teooria kohaselt on just ühiskond see, mis inimeses n-ö põrgulikuma poole esile kutsub. Ka Victor Hugo on öelnud, et kurjus ei tulene inimesest, sest inimene on oma põhiloomuselt hea. Mina pooldaksin pigem Aristotelese tabula rasa seisukohta ning usun, et inimene ei ole sündides ei hea, nagu usub Victor Hugo, ega halb, mis väljendaks kristlikke seisukohti. Pigem kujunevad meile iseloomulikud jooned ja mõtted välja kasvatuse ja ühiskonna mõjutuste tulemusel.
Sageli kujutatakse ka kunstis, eriti kommertslikus, inimest nii, et kummalgi tema õlal istub kaks tegelast — ühel väike Saatan, teisel valge ingel. See yinyangilik kuvand viitab sellele, et lisaks dualistlikule maailmale on ka inimeses tasakaalus nii omakasupüüdlikud kui altruistlikud jõud. Kõige suurem armastaja ja heategija võib ühel hetkel muutuda kättemaksuhimuliseks ja kibestunuks. Klassis kiusajana tuntud hüperaktiivne poiss võib aga end ületada ja mõne väiksema ning nõrgema kaitseks hoopis välja astuda. Hea näitena saab välja tuua mitmed romantismiaja kirjanduse kangelased, kes mässates ja vägivallatsedes hoopis heade eesmärkide nimel võitlesid.
Loomulikult ei saa inimese meelelaadi ja olemust hinnata vaid tema tegude järgi. Kahjuks või õnneks ei ole seni veel loodud moodust mõtete lugemiseks, seega ei saa selles osas milleski kindel olla. Samas olen ma täiesti kindel, et keegi meist ei ole kõigis enda tegudes täiesti õiglane ja heatahtlik olnud. Igas inimeses on valgus ja varjud ja kindlasti mõtleme vahel täiesti tahtmatult asju, mida hiljem kahetseme. Usun, et isegi sügavalt usklikud inimesed ei suuda kontrollida oma mõtteid täielikult. Ainus inimene, kes oli võimeline täielikuks altruismiks, suri Jeesus Kristuse näol juba umbes 2000 aastat tagasi.
Headuse ja kurjuse määratlemises tekib kindlasti ka ambivalentsuse probleem. Mida pidada n-ö heaks ehk Taeva nõudmistele vastavaks ja mida halvaks ehk Põrgut väärivaks? On relativistliku filosoofia suundumusi, mis tooks vastuseks, et head ja halba kui sellist ei olegi olemas. Samas tunneme mitmeid nii lääne kui ida kultuuriloos olnud teooriad, mille kohaselt võitlevad maailmas kaks jõudu ning vaid nende kahe tasakaalust tekib tõeline rahu ja harmoonia. Seega on isegi hädavajalik, et maailmas, sealhulgas kõigis inimestes, oleks olemas kaks poolt, mis üksteist tasakaalustaksid.
Ehk on isegi hea, et inimestes eksisteerib nii ilus valgus, mida me tavaelus headuseks nimetame, kui ka varjupool, mis tundub põrgust pärinevat. Keegi meist ei ole sündinud suureks lunastajaks Kristuseks, samuti ei leidu maailmas ühtki inimest, kes kogu oma hinge Timm Thalerile sarnaselt Saatanale oleks müünud. Nagu Nietzsche on naljatades öelnud, pole taevas ühtegi huvitavat inimest. Samuti ei sooviks keegi meist kohtuda maapealse Mefistofelesega. Seega on eluterve tõdeda, et meis kõigis on peidus tükike Saatanat ning tükike inglit, kes meid vastavalt olukorrale enda niidikestega marioneti kombel tõmbavad.
„Kurjus on ilmas, headus on ilmas, pahad on pahad ja head on head,“ räägib meile Olav Ehala muusikale kirjutatud laul filmist „Nukitsamees“. Tegelikus elus inimesi nii lihtne lahterdada ei ole. Igaühes meis on oma valgused ja varjud ning oleks tobe üritada neid varjata või headuse maski alla peita.
