Rohkem praktilist õpet muudaks koolitöö palju põnevamaks!

Kuuldes või mõeldes sõnale „kool“, meenub üldjuhul esmalt hallide seintega, korrapäraselt paigutatud toolide-laudadega klassiruum, mille kulunud, veel värskete puhastuslapijälgedega tahvli ees peab monotoonsel häälel keemia-, bioloogia- või füüsikaalast loengut vanemat sorti õpetaja(nna). Õpilased istuvad nukrate nägudega pinkide taha aheldatult ning üritavad meeleheitlikult (mõni kindlasti mitte nii meeleheitlikult) konspekti kirjutada või õpikust teadmisi ammutada. Mis muudaks koolitunnid huvipakkuvamaks?

Olles saanud tunda õppetöös palju praktilist tööd, võin öelda, et just oma kätega asjade tegemine muudabki õppimise kui protsessi huvitavamaks ning seega kindlasti ka arendavamaks. Kool muutub järsku kohaks, kuhu sa tõesti tahad minna, sest mida annab praktiline käsitlus – arusaamise, kuidas asjad tegelikult käivad!

Füüsikas õpiku taga magnetismi mõisteid või alalisvoolu omadusi pähe tuupida võib teinekord suisa hane selga vee valamisega võrrelda. Samamoodi on keemias erinevate reaktsioonidega – mis need tegelikult on, pole enamikel Eesti kooliõpilastel aimugi. Kuid saades teha tõesti katseid, ühendada omaenda kätega vooluring ja mõõta ampermeetriga voolutugevust; külastades keemialaborit ning valades kokku erinevaid aineid ja nähes, et ML tähendab ka reaalses elus "mittelahustuv" – tekibki sade – sellised asjad muudavad igavana näivad koolitunnid huvitavamateks ja kokkuvõttes ka kahtlemata teadmisterohkemaks.