Miks peab kehalise kasvatuse hinde eest maksma?
Tavaliselt asendatakse kaks kehalise kasvatuse tundi väljaspool kooli toimuvate välitundidega. Paljud Tallinna koolid käivad suusatunde tegemas Nõmme spordikeskuses ning uisutamas vanalinnas Harjumäel. Nõmmel on suusatamise asemel võimalik ka uisutada.
Suusa- ning uisutunnid tekitavad paljudes õpilastes vastakaid emotsioone. Nõmme spordikeskusesse on Kesklinnast, Mustamäelt või Kristiinest väga aeganõudev teekond – sinna liigub vähe bussiliine ning sõidugraafikud pole just kõige tihedamad. Lisaks tuleb maksta ka suusa- või uisulaenutuse eest.
Vastavalt koolile on seatud kindel suusatundide arv, tavaliselt 4-6 tundi pluss võistlus. Hindeid saavad õpilased vastavalt: üks läbitud suusatund – hinne 1, kaks läbitud suusatundi – hinne 2 ja nii kuni viieni välja. Järelikult peab iga õpilane oma hinde eest maksma.
See kõik tekitab pahameelt paljudes õpilastes ja ka lapsevanemates. Muidugi on noori, kellel on olemas enda isiklik suusa- või uisuvarustus või ka auto ja neile need välitunnid seega erilist peavalu ei tekita.
Õpilaste pretensioonidele vastavad õpetajad, et kogu see tegevus kuulub õppetöö sisse. Tegelikult aga ületab suusatama minek ja sealt tulek 45 minutit ehk ühe tavalise õppetunni ja suusatada tuleb ka vähemalt 45 minutit.
Mõned õpetajad on ka tunnistanud, et koht on tõesti kaugel ja suusa- ja uisulaenutus on kulukas. Aga miks selle osas siis midagi ette ei võeta? Ma ometigi nõustun, et sport on kasulik ja kehalise kasvatuse tunde ei tohiks ära kaotada, aga nendes osalemine ei tohiks siiski õpilastele tasuline olla.
