Lugeja räägib oma loo: õpilased ei saagi midagi teha, kui õpetaja mõnitab!
Õpetajate poolset mõnitamist tuleb ette pea igas koolis. See on tõsine probleem, kuna annab korraliku põntsu õpilase enesekindlusele. Mõni pillub lihtsalt sarkastilisi nalju, teine aga ütleb räigelt välja, mida sinust arvab!
Põhikooli ajal oli minu kehalise kasvatuse õpetaja noorem mees. Ta oli üldiselt sellise vihase loomuga, kuid kõige hullem oli see, et ta oli minu sugulane. Kui enamik õpetajaid hoiavad oma sugulastest õpilasi ja vahel ajavad ka nn onupojapoliitikat, siis sellel inimesel oli absoluutselt vastupidine suhtumine. Meil oli klassis veel üks poiss, kes oli samuti nii minu kui selle õpetaja sugulane, ja me saime alati täie rauaga!
Ta mõnitas nii kuis jaksas. Pildus alandavaid kommentaare kui midagi valesti tegime ning läks õnneks, kui ta meile kätt külge ei pannud. Kui näiteks korvpalli mängisime, siis juhtus ikka, et aeg ajalt visati pall korvist mööda. Kuna mina olin aga selline ebatäpse käega, siis juhtus minul seda veidi sagedamini kui teistel. Ja absoluutselt igal korral pidim ma vihtuma vähemalt 50 kätekõverdust või jooksma 20 tiiru ümber väljaku. Teised ei pidanud seda kunagi tegema. Kui 30. kätekõverduse järel ära hakkasin vajuma, siis karjus ta: "Ega sul naine all ei ole! Selg sirgu!" Igasusuguseid muid mõnitavaid "komplimente" tuli tal nagu automaadist, üks hullem ja piiklikum kui teine!
Nii me siis kahekesi kannatasime omaenese sugulase terrorismi. Igal võimalusel hüppasime velskripunktist läbi ja võtsime kehalisest vabastuse. Kui head ettekäänet ei olnud, siis lõime näiteks nukid veriseks ja ütlesime, et kukkusime vms. Tavaliselt saime siiski ka oma tõendi ja see oli suur kergendus. Samuti sundis ta meid igasususeid spordiraamatuid lugema ja nende põhjal referaate kirjutama. Kui oli halvasti, saime hindeks 2, kui oli normaalne töö, siis ei saanud midagi.
Teistele õpetajatele polnud mõtet kaebama minna, kuna tema peale oli ennegi kaevatud ja talle ei tehtud mitte midagi. Vallandada teda ei olnud võimalik, kuna väikeses maakoolis ei ole lihtsalt kedagi teist võtta. Ta oli ka õpilastele kätega kallale läinud, aga ka see ei olnud piisav põhjus tema vallandamiseks. Ka lapsevanemad oli asjaga kursis, aga möödus 9 aastat, enne kui ta ise omal soovil koolist lahkus.
Samas koolis oli veel üks õpetaja, kellele meeldis õpilaste kulul nalja vista ja neid lausa mõnitada. See oli saksa keele õpetaja, ta oli naine. Alati leidis ta mõne sõna, mida sa valesti hääldasid ning mille peale ta sarkastilisi nalju pildus. Ühe poisi perekonna nimi oli Kits ning alati kui ta tundi hilines, siis lausus õpetaja: "Noh, kitseke! Kus sa nüüd siis kepsutamas käisid?" Taolisi "nalju" tegi ta pidevalt.
Gümnaasiumisse astudes, vahetasin kooli. Kuna inglise keel oli mul nõrga võitu ja olin seda eelnevalt B keelena õppinud, siis ei osanud ma seda päris samal tasemel kui teised. Õpetaja hakkas mind juba esimesel tunnil sõna otseses mõttes vihkama. Igasusused mõnitavad laused olid ülimalt igapäevased. Ei saanud ma mitte ühtegi tööd üle kolme, kuna ta luges vigadeks ka kõik tähevaed, mis juhuslikult sisse olid lipsanud. Ometi oli mul alati asi korralkult selgeks õpitud. Ühel korral ütles ta mulle: "Ma tean, et sa mõtled, et ma võiksin ennast üles puua, aga poo siis ennast kah üles!"
See viskas mul juba kopsu üle maksa ja kuna olin vahepeal vanemaks ja targemaks saanud, siis läksin selle jutuga klassijuhataja juurde. Tuli välja, et see oli totaalne viga. Kui klassijuhataja inglise keele õpetajaga rääkis, siis sai viimane nii vihaseks, et edaspidi ei saanud ma mitte kolmesid, vaid kahtesid. Siis lausus ta, õel irve näol: "Eks mine ja kaeba kui tahad, su töö jääb ikkagi viletsaks!"
Tean, et selliseid juhtumeid, ja kordades hullemaidki veel, on pea igas koolis. Mõni õpetaja lihtsalt naudib õpilaste mõnitamist. Aga mida peaks tegema üks koolilaps, kui õpetaja teda teiste ees mõnitab ja alandab? Kaebamine muudab asja veel hullemaks ja üldjuhul mõistetakse õpetaja alati õigeks. Täiesti surnud ring.
