Ma ei kartnud enam midagi, ma teadsin, et ta ei solvu ning olin kade, või õigemini olen kade, kui ta kellegi teisega koguaeg räägib ja minust, kui oma parimast sõbrannast, välja ei tee. Kui ta näiteks on oma teise sõbranna pool ja kui ma talle kirjutan, siis kirjutab ta vastu, et ma olen selles ise ka süüdi, et niimoodi alatasa solvan ja ülban.

Ma lihtsalt ei saa aru, mis mul viga on? Kas asi on selles, et ta nii sõbralik on ja et ta ei solvu või olen lihtsalt kade?

Kristiine, 13

Dr. Noormann vastab

See on nö „tahtmatu kiusaja“ ülestunnistus. Meie käitumisele on instinktiivselt omane piiride otsimine – tunneme vabadust minna nii kaugele, kui meil lastakse minna, kuni piir vastu tuleb. Nii tunneme mistahes käitumises vabadust kuni keeluni. Samuti on ka suhetes. Kui meis pole piisavalt empaatiat (teise inimese mõistmise võimet), siis lubame endale teisi kohelda oma kasvatuse, kultuuri, harjumuste järgi sinnamaani, kuni ta seda talub. See puudutab nii füüsilist agressiivsust kui sõnavara. Head ja empaatiavõimelised inimesed on head, tagasihoidlikumad, leebemad ning ei vasta kiusamisele samaga. Kiusaja aga saab aru, et see ongi piir, milleni on veel tükk maad vabadust. Kui kiusajaga rääkida, kuulen kõige sagedamini argumenti „aga miks ta siis vastu ei hakanud“.

Ma ei taha kaugeltki öelda, et löögile tuleb vastata löögiga ja sõimule sõimuga. Küll aga peab inimese eneseväärikus välja paistma „minuga nii räägita“, "minule nii tehta". Turumajanduslikus konkurentsi ja „I must be best“ kasvatuses pole teise inimese mõistmise kasvatamises erilist kohta ja koolikiusamine on tulevaste hingetute ja halastuseta ärihaide kasvulava, mida tihti soosivad ka lapsevanemad kui „läbilöögivõimet“ ja „karjäärivalmidust“.

Sinule saan ainult soovitada seda, et märka headust. Sinu sõbranna, keda tahtmatult kiusad, on lihtsalt hea inimene. Püüa tema käitumismall omaks võtta ja ära suru talle oma peale.

Teie Dr. Noormann