Keda on riigil vaja?
Minu arvamus on, et iga inimene peaks käituma iseenda soovide ja ambitsioonide kohaselt ning mitte laskma riigipiiridel piirata tema enda piire. Sest olgem ausad, nende inimeste jaoks, kes armastavad oma elukutset, kaaluvad reeglina välismaised karjäärivõimalused, palgad ja töötingimused selle kübekese patriotismi üles, mis neis peidus on. Pealegi ei tähenda patriotism vaid pimesi oma riigi ja inimeste ülistamist, vaid ka võimet näha probleeme ja soovi neid lahendada. Ning vägagi hea esimene samm probleemide lahendamisel on reisida, näha kuidas asjad mujal maailmas toimivad, koguda elu- ja töökogemust. Sellised suurekaliibrilised kosmopoliitsed mehed ja naised võivad olla just need, kes Eesti tulevikus õigele kursile tüürivad.
President Ilvese avalduse peale oli kosta ka vastukaja stiilis, et kas tagasi peaksid siis tulema ainult arstid, kirjanikud, tippjuhid ja teised „tähtsatel“ ametikohtadel asuvad inimesed. Et n-ö lihttöölised ärgu üldse tagasi tulgugi? Kuigi ilmselt ei soovinud president Ilves sellega ühtegi madalama astme töölist solvata või ignoreerida, on kriitikaigati õigustatud. Riigi südameks on ikkagi rahvas, täpselt seesamune lihtrahvas, kes sünnipäevadel pitsi viina võtavad ja hapukurki peale hammustavad; kes kõrgkultuuri asemel veedavad oma õhtupooliku pigem Võsa Petsiga; kes igal kolmapäeval Bingo Lotot mängivad, lootuses rikkaks saada ja varakult pensionile jääda. Just nemad on need, kes riigi- ja majandusmehhanisme töös hoiavad ja neid õlitavad. Peale selle jääb Eesti niiöelda „tõelistest“ lääneriikidest niivõrd kaugele maha, et meil ei saagi tippjuhte ja spetsialiste rohkem olla, sest muidu ei jätku neile lihtsalt tööd või väärikat tasu. Eesti südameks oli, on ja jääb siiski lihtrahvas.
Kuigi ma isiklikult pooldan liberalismi sotsialismi ja teiste poliitiliste ideoloogiate ees, usun ma, et erinevad toetused inimestele, kes neid vajavad, on igati õigustatud. Emapalk on kindlasti aidanud mitmetel noortel oma peret luua ja teistel kindlustanud juba mitmenda lapse saamist. Töötu abiraha, pension, invaliidsuspension- kõik need aitavad ka nõrgematel hakkama saada, lisaks sellele, et tegemist on ehtsa näitega sellest, et riigil on kõiki vaja. Kuigi need toetused on võrdlemisi väikesed, on need kindlasti suureks abiks neile, kes seda vajavad. Vale oleks ka liiga palju toetusi ja abirahasid jagada, kuna see tõstaks tunduvalt makse ning siis liiguks me juba täiel hool sotsialismi suunas. Igaüks on oma õnne sepp, kuid mõõdukad toetused ja abirahad aitavad neil hakkama saada, kes seda vajavad.
„Riik ilma rahvata pole väärt mitte midagi,“ ütleb räppar s'Poom ühes oma loos. Just selle tõttu ongi riigil kõiki vaja. Haritlased, kunstnikud, filosoofid, müüjad, koristajad, ehitajad, noored, vanad, isad ja emad- mitmekesisus on see, mis tagab edasimineku. Ning selleks, et Eesti läheks edasi, võib teinekord hoopis rohkem kasu olla just nendest eestlastest, kes välismaal on. Kõiki on riigil vaja.
