Kurb on nentida tõsiasja, et enamikele noortele tähendab see vaid tavalist vaba päeva. Põhjus peitub selles, et tihtipeale ei mõisteta selle mõtet. Uus generatsioon on enamuses kasvanud vabaduses ja ei tea, mida tähendab olla okupatsiooni all. Äärmiselt raske on noorel inimesel mõista, kui suur väärtus on oma riik ja seega ei osata ka vabariigi sünnipäeva vääriliselt tähistada.

Samas võib sellele mõningaid näiteid tuues ka veidike vastu vaielda. Tantsu- ja laulupidudele on suur tung, järelikult on patriotism noortele oluline. Korraldatakse ka isamaalisi essee- ja muid loomevõistlusi, millel osavõtjaid ikka jagub. Ka näiteks kooliaktusel oli suur rõõm näha palju Eesti lipukesi õpilaste käes lehvimas. Kas noortele tähendab see midagi või mitte, jääb igaühe enda otsustada.

Tulles tagasi tähistamise juurde, kas alati peab vabariigi sünnipäeva üldse suurejooneliselt tähistama? Mina arvan, et ei pea. Vääriliselt tähistamine ei tähenda alati suurt pidu, vääriline pidu võib toimuda ka iga indiviidi hinges. Arvestades praegusi traagilisi sündmusi Haapsalus, ei ole isegi sünnis suurt pidu pidada. Muidugi on tore saada ka üks vaba päev, kuid see ei peaks olema lihtsalt vahva kooliprii päev, vaid päev, mil iga inimene oma võiks kas või hetkekski istuda pere keskis maha ning mõelda selle üle, mis on väärt hoidmist.