"Oskar lihtsalt tekkis ühel kenal päeval meie külla. Ta liikus naabri juurest naabri juurde, kõik andsid talle süüa ja püüdsid üheskoos koera peremeest üles leida. Kahjuks või õnneks ei tunnistanud keegi Oskarit omaks ja nii ta meile jäigi," räägib Märt Kroonika Kodu-eris.

Kuigi nii Märt kui ka Peeter on ääretult aktiivse ja kiire eluviisiga, pole nad koeravõttu hetkekski kahetsenud. "Koer on pereliige ja elu tuleb sättida nii, et loom end tõrjutuna ei tunneks. On selge, et ta peab kaks korda päevas süüa saama ja palju värsket õhku," nendib Märt. "Kui me kuhugi kauemaks sõidame, kutsume kellegi endale külla, kes meie kodus elaks ja koertele seltsiks oleks ning nende eest hoolt kannaks."

Üks koertehoidjatest on Märdi ja Peetri sõbranna Kirke Ert, kes oli ka see, kes meestele just Iiri hundikoera soovitas.

"Koera võtmise teema tõstatas Märt ise," räägib Kirke, et just tema oli see, kes soovitas Märdil võtta enda lemmikkoera - hiiglaslikku kasvu Iiri hundikoera.

"Kuni ma korteris ja linnas elan, on Lotte aga ainus iirlane minu lähikonnas. Sest näiteks kui kord Lottet hoidsin ning ta esikus pikutades vannitoa ukse blokeeris, ei saanud ma sealt lihtsalt välja. Kord väsis ta keset pikka jalutusäiku südalinnas nii ära, et jäi tänavale magama ning kuna ta on selline vasikakasvu, ei saanud keegi midagi ette võtta."

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena