Liis Lass uurib elu: paluks veidike süütut hullumeelsust!
Korduv tants aastast-aastasse
Täpselt nagu lapsele tähestik, saab seltskonnameedia tarbijale ühel hetkel mõni inimene juba nii „selgeks“, et juurde õppida oleks täielik rumalus. Ma võin üsna kindlalt väita, et valides ajakirjade letist suvalise väljaande, leian sealt samad infokillud kellegi kohta, kellega seesama väljaanne tegi samal teemal intervjuu vaid mõned aastad tagasi.
Ja niimoodi toimib see korduv tants samade inimeste ümber aastast aastasse. Vahel ilmuvad juurde küll mõned karismaatilisemad „superstaarid“ ja lavaka värsked lõpetajad, kuid ka neid ootab ees samasugune aastatepikkune äraleierdamine, kui nad otsustavad oma kutsealal edasi tegutseda, mitte üks hetk „pildilt ära kaduda“, erakuna paksus metsas ravimtaimi kasvatada või lihtsalt lapsi saada ja koduseks jääda. Kuigi ka kolmest viimasest valikust saab tõenäoliselt sadu igavaid artikleid. Aastateks.
Tagasihoidlik tee. Igaks juhuks.
Teistmoodi keeruline on aga nende tegelastega, kes on igaks juhuks valinud tagasihoidliku, ennastsalgava ja mitte-üheski-asjas-arvamust-omava ja kõigesse-ja-kõike-tolerantselt-suhtuva inimese rolli. Siis võib ikka kurja vaeva näha küll, et temast midagi meelt lahutavat välja pigistada.
Ja ega sa sellist kiretut karakterit meesteajakirja esikaanele ei saa ka. Ta igaks juhuks keeldub. Olgugi, et tal on selleks antud ehk välimus, võimalik, et sügaval tema sees elab ka mingisugune arvamus ja no kindlasti oleks pildiseeria poolt valdav üldus aga ei. Seeriat ei tule, sest hirm ja ebakindlus teiste arvamuse pärast võtab võimust. Üldjuhul.
Ning siis eelistataksegi jääda „omade liistude“ juurde, ehk anda intervjuusid stiilis „Mida ma täna tervislikku sõin“ ja „Lemmikvärv on mul punane aga põhimõtteliselt on ka kõik teised värvid ilusad“. Teha kõiki asju vaid nii, et oma tegevusega võimalikult vähe inimesi välja vihastada. Safe but boring play.
Iga paljas vibu silmailu ei paku
Ma kindlasti ei väida siinkohal, et seksikad pildid meesteajakirjas kuidagi inimese põnevamaks teeksid, ei, neid on lihtsalt hea vaadata, ja ma ei väida ka, et iga vibu enda riidest lahti koorimisega silmailu pakkuda suudab, vaid ma tahaksin näha igas meelelahutajas killukestki iseloomu, erilisust, julgust, arvamust. Veidikenegi süütut hullumeelsust?
Meil on palju hästi koolitatud lauluhäälega või veenva näitlejaandega inimesi, kes mitte ühegi reaalse seisukohaga eales silma ei paista. Rahvas ootab nende inimese hinnangut, soovitust, isiklikku (!) arvamust aga kõik mis rahvas saab on lihtsalt „hästi tolerantne ja sõbralik suhtumine kõigesse“, ja seda lihtsalt igaks juhuks. Võimas aga tumm hääletoru, eksole?
Elu igikestvas väärtuste kriisis
Vahel tundub, et elamegi igikestvas väärtuste kriisis. Tahame olla korraga nii konservatiivsed kui ka vabameelsed. Üks päev poseerime Playboy´s ja teine päev moraalitseme alkoholimüügi vanusepiiri tõstmise vajalikkuse teemadel. Teisipäeval leiame, et omasooliste abielud tuleks legaliseerida ja kolmapäeval vahime riigitelevisioonist rassismimaigulist saadet, mis selgitab meile valge naise ja mustikakarva mehe armusuhte vältimatuid ebameeldivaid tagajärgi.
Olen oma ühiskonna nägu ja astunud tõenäoliselt kõikidesse nendesse samadesse ämbritesse kuhu mu kaasmaalasedki, kuid vähemalt selle olen ma selgeks saanud, et ühenäolisi inimesi olemas ei ole (või kui on, siis on need tõenäoliseliselt needsamad isiksuseta avaliku elu tegelased, kes meeleheitlikult auditooriumit välja vihastada kardavad ja sellest lähtuval ka oma igava olemusega teisi inimesi nüristavad).
Meil kõigil peavadki olema erinevad arvamused ja ka need arvamused muutuvad meiega ajas. Miski pole täna nii nagu oli eile ja miski pole homme nii nagu on täna. Tähtsam kui ajatu tõde on see, et on arvamus. Meie oma isiklik arvamus.
